Tatari 21b – erandliku kultuurilooga maja Tallinna haritlaste linnaosas, II osa

Martna oli Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise rajajaid, samuti Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei asutajaid ning selle pahempoolse tiiva juhte. Oli ka Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu, Asutava Kogu ja I-V Riigikogu liige.

Ta on avaldanud mitmeid raamatuid, sealhulgas varjunime M. Jürisson all – “Punased aastad Eestis” (1907), “Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt” (I 1927, II 1930).

Samas korteris elas Eesti Vabariigi algusaastatest kuni 1924. aastani tema poeg Hans Martna, kes töötas Tallinnas advokaadina. I maailmasõja ajal osales Hans eesti sõjaväeosade organiseerimises. 1917. aastal valiti ta eesti sõjaväelaste kongressil Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liikmeks. Ta oli Asutava Kogu ja I Riigikogu liige, 1923.– 1928. aastal oli Hans Martna Riigikogu asjadevalitseja, pärast seda tegutses vandeadvokaadina.

Korteris 9 elas kuni 1924. aastani Eduard Jemm, kes töötas kaubandus- ja tööstusministeeriumis riigi varanduste ülevõtmise osakonna juhatajana, hiljem teedeministeeriumi teenistuses ning alates 1927. aastast oli Jemm Eesti Raudtee finantsdirektor. Jemm kirjutas hulganisti artikleid Eesti raudteest.

Samas majas korteris 10 elas 1920. aastatel jurist Edgar Muttikas, kes aastal 1930 kinnitati Tallinna notariks.

ANTS LAIKMAA ATELJEEKOOL. Mansardkorrusel ehk korteris 13 elas aastatel 1914 kuni 1932 kunstnik Ants Laikmaa (1935. aastani Hans Laipmann), kelle loomingu kõrgaeg kestis kuni 1920. aastate keskpaigani. Laikmaa loomingut mõjutas oluliselt sügav huvi eesti rahvakunsti vastu. Ta oli rahvuslikult meelestatud ning tõeline eesti patrioot. Juba pärast 1905. aasta revolutsiooni oli ta veendunud, et Eestist saab vabariik.

Eesti kunsti arengus oli eriline koht A. Laikmaa ateljeekoolil. See oli esimene eesti kunstiõppeasutus. Meenutagem 20. sajandi alguse tausta. Balti-saksa kunsti kõrgaeg oli jäänud 19. sajandisse ning eesti soost professionaalsed kunstnikud õppisid ja täiendasid end väljaspool Eestit. Kuna Tallinnas oli huvi kunsti vastu suur ning korraliku stuudiumiga ateljeekool puudus, otsustas Laikmaa 1903. aastal ateljeekooli luua.

Esialgu tegutses see joonistus- ja maalimiskursusena, kuid juba sama aasta sügisel muudeti ateljeekooliks. Kool vahetas tihti oma asukohta. Alguses asus kool Pikal tänaval, siis Niine tänaval, hiljem Falkpargi 1 ja Vladimiri 2b. 1914. aastal koliti August Buschile kuulunud majja Tatari 21b-13.

Nendes ruumides tegutseti 1932. aastani. Ateljeekooli hingeks oli maestro ise, kellel oli lõputult energiat noortega tegelemiseks ja seda ka väljaspool õppeaega. Herman Halliste mälestuste järgi oli Laikmaa korteris Tatari tänaval neli tuba. Esimest laevalgustusega tuba kasutati õpilaste ateljeena. Ruumi keskel asus poodium ning sellel tool modelli jaoks. Õppetöö toimus 3–4 korda nädalas õhtuti. Kunstnik suunas sihikindlalt oma õpilaste huvi rahvakunsti rikkalike varasalvede juurde. Suviti saatis ta poisse etnograafilist vanavara koguma. Ta oli vabaõhumuuseumi asutamise suur toetaja.

KOHVILOENGUD JA TULEVASED KUNSTNIKUD. Laikmaa ateljeekooli interjööris olid pilkupüüdvad, kuid lihtsad eesti toolid, vaibad jm esemed, mis kokkuvõttes meenutas eesti etnograafiamuuseumi. Lisaks tundidele korraldas Laikmaa ka nn kohviloenguid rosinasaiaga, kus vesteldi kunstist, kultuurist ja eluolust. Sellistel koosviibimistel olid sageli luuletaja Marie Under, kirjanik Eduard Vilde, ajakirjanik ja poliitik Mihkel Martna, arst Karl Lüüs jpt.

Oma õpilastes arendas kunstnik muusikalist annet, külastades tihti näiteks Estonias kontserte. Oluliseks sündmuseks olid iga-aastased ateljeekooli kasvandike tööde näitused. Lisaks organiseeris ta õpilastele kunstialaseid ekskursioone Helsingi, Stockholmi, Moskva, Viiburi ja Peterburi.

Tatari 21b ateljeekoolis õppisid eri aegadel Oskar Kallis, Nikolai Triik, Aleksander Tassa, Karl Hammer, Herman Hallaste, Johannes Võerahansu, Mart Laarmann, Arnold Akberg, Enn Roos, Priidu Aavik jpt tulevased kunstnikud.

1932. aastal kolis A. Laikmaa Taeblasse ning koos sellega lõpetas eesti kunsti arengut tõsiselt mõjutanud ateljeekool tegevuse.

MANSARDKORRUS MAHUTAS TEISIGI KUNSTNIKKE. Ants Laikmaa kõrval elas Tatari 21b mansardkorrusel lühemat aega ka teisi kunstnikke, näiteks August Jansen. Ta õppis kunstioskusi A. Stieglitzi Kunsttööstuskooli Narva filiaalis, Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi koolis ning vabakuulajana Kunsti Akadeemia kõrgemas kunstikoolis. Seejärel tegutses joonistusõpetajana. 1918. aastal asus Tallinna, kus töötas algul õpetajana, hiljem õppejõuna Riigi Kunsttööstuskoolis. 1938. aastast oli ta samas professor. Jansen oli innukas kunstielu propageerija ja Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu asutaja 1922. aastal ning hiljem korduvalt selle esimees.

Ta oli mitmekülgne kunstnik, viljeledes portree-, maastiku- ja olustikumaali, natüürmorti, lõi ehispannoosid, katsetas mosaiigi, monotüüpia, keraamika ja skulptuuri alal. Oli viljakas ka publitsistina.

Lühemat aega elas samas ka maali- ja teatrikunstnik ning graafik Peet Aren ning karikaturist Otto Krusten (Krustein). Kirjanike Pedro ja Erni Krusteni vend kasutas oma kirjatöödes pseudonüümi “Raudnõges”.

PÄEVALEHE TOIMETAJA JA KIRJANDUSRÜHMITUS. Korteris 13 elas aastatel 1913–1928 kirjanik Jakob Mändmets, kes lõpetas 1888 Kaarma seminari, töötas kooliõpetajana Saare-, Lääne- ja Harjumaal. 1903.– 1905. oli ajalehe Uus Aeg, 1906–1910 Päevalehe, 1910– 1916 Tallinna Teataja ning seejärel kuni 1930. aastani

Päevalehe toimetajaks.

Mändmets avaldas 1897. aastast valdavalt maaeluainelisi jutte ja jutustusi, samuti näidendeid, publitsistikat ja arvustusi. 1928.–1930. aastal ilmus kolm köidet tema “Kogutud teoseid”. Jakob Mändmets oli ühe eesti silmapaistvama teadlase akadeemik Endel Lippmaa vanaisa.

Oskar Kruusi andmeil oli Buschi maja mansardkorrus tõeline kirjanduselu keskus, kus tegutses Eduard Virgo asutatud ja juhitud kirjastus Maa. Seal oli sündimas uus kirjanduslik rühmitus, kes püüdis vastukaaluks uus-romantilisele Noor- Eestile rajada oma kirjanduslikku häälekandjat, mis oleks pidanud enda ümber koondama realistlikke kirjanikke.

Nii ilmuski pärast mitmesuguste arvamuste võitlust 1913. aastal album “Voog” I, mida olid toimetanud Eduard Hubel, Hugo Raudsepp ja Johannes Voldemar Veski.

I maailmasõda ei võimaldanud Voogi järgmisi numbreid avaldada.

HEINRICH LARETEI KOOS PEREGA. Selles majas elas 1928. aastal riigitegelane Heinrich Laretei, kes osales ohvitserina I maailmasõjas, oli Vabadussõjas suurtükiväerügemendi 3. patarei ja divisjoni ülem. Sõjaliste teenete eest autasustati teda II liigi 3. järgu Vabadusristiga.

Laretei lõpetas Tartu Ülikooli juristina, oli põllutöö- ja siseminister, saadik Moskvas ning Kaunases. Aastail 1933–1936 töötas välisministeeriumis, hiljem saadikuna Rootsis, Taanis ja Norras.

Laretei keeldus 1940. aastal Eestisse tagasi tulemast ja mõisteti tagaselja surma. Ta avaldas mälestusteraamatud “Saadik Heinrich Laretei mälestuskilde aastailt 1926–1927” (Stockholm, 1962) ja “Saatuse mängukanniks: mällu jäänud märkmeid” (Lund, 1970).

Laretei tütar, tulevane kirjanik ja pianist Käbi Laretei alustas klaveriõpinguid Tallinna Konservatooriumis.