Tartu Sadamateater lubab publikuleenneolematuid teatrielamusi

Sadamateatri idee pärineb Vanemuisest, projekti eestvedajaks on olnud draamajuht Ain Mäeots. Teater on olnud sunnitud pidevalt otsima uusi võimalusi traditsioonilisest erinevate lavastuste jaoks, mis vajavad väiksemat ruumi ja suuremat lähedust publikule. Samuti puudus Tartus seni piisavalt suur ja vajalike tehniliste vahenditega black-box-i tüüpi saal ja eksperimentaallava, seetõttu oli raske tuua Vanemuisesse mitmeid külalisetendusi.

Sadamateatri maja on ehitatud silmas pidades võimalikult suurt funktsionaalsust ja valikuvabadust lavastuse kujundamisel. Pohhomovi sõnul pole maja tehnika poolest siiski veel kõige täiuslikum, on palju parema varustusega teatreid. Vanemuine on Sadamateatris heli- ja valgustehnikasse investeerinud küll 1,1 miljonit krooni, kuid otsitakse veel võimalusi teisaldatavate põrandate ja rock-kontsertidel vajaliku helitehnika soetamiseks. “Oleme pöördunud taotlusega Tartu linna poole, kes pole Sadamateatrit seni veel toetanud,” ütles Pohhomov.

Esialgu tegutseb Sadamateater Vanemuise allüksusena, kuid loodetakse saada iseseisvaks sihtasutuseks, sest suure organisatsiooni osana on teatrit palju raskem majandada.

SADAMATEATER ALUSTAB NAISKIRJANIKEGA. Sadamateatri saalis on kuni 300 istekohta, kohti võib vastavalt lavastaja soovile ja vajadustele vabalt ümber paigutada. Etendusse on võimalik aktiivselt kaasata ka rõdu. Uue teatri juurde kuuluvad ka välis- ja katuseterrassid. ”Meie katuseterrassilt on parim vaade päikeseloojakule Tartu linnas,” tunnistab Pohhomov.

Sel nädalal on Sadamateatris kaks esietendust, teater avatakse teatrikunstnik Ene-Liis Semperi ja näitleja Kristel Leesmendi debüütlavastusega ”Orlando” Virginia Woolfi samanimelise romaani põhjal.

See on esimene Woolfi teoste lavatõlgendus Eestis, kuigi tema põhiteosed on eesti keeles ammu ilmunud. Peategelane Orlando, keda mängib Marika Baraban‰t‰ikova, on surematu ja mitmesooline – kord mees, kord naine. Avalik esietendus antakse homme, 2. oktoobril.

6. oktoobril esietendub Sadamateatris noore Serbia naiskirjaniku Biljana Srbljanovi‰i ”Kas mängime kodu?” (originaalpealkiri ”Perelood. Belgrad”, esietendus 1998), lavastas Vahur Keller. Biljana Srbljanovi‰i näidendeid on mängitud kõige enam Saksamaal, aga ka Hollandis, Itaalias, Sloveenias, Soomes ja mujal Euroopas. ”Kas mängime kodu?” tegelased on lapsed. Näitlejateks pole siiski lapsed, vaid täiskasvanud, kes mängivad lapsi, kes mängivad täiskasvanuid. 10-12 aastased lapsed mängivad ema, isa, poega, tütart ja koera. Oma pitseri on näidendile kindlasti jätnud autori pärinemine endisest Jugoslaaviast – siiski on praeguses situatsioonis sõnad sõda ja hirm saanud igaühele palju lähedasemaks kui enne. Lavastust ei soovitata alla 16-aastastele. Lapsi mängivad Katrin Pärn, Veikko Täär, Merle Jääger Ja Tambet Tuisk.

PÕNEV SÜGIS. Oktoobrikuus on Sadamteater üheks festivali Draama 2001 mängupaigaks. Sellega seoses näeb Pjotr Fomenko meistriklassi etendust ”Üks täiesti õnnelik küla”. Eesti teatritelt näeb sadamas etendusi Inishmaani Igerik, Connecting People ja Kärbes.

Novembris on oodata veel mitut külalisetendust, kindlasti tuleb Sadamateatrisse revüüteater Bel-Etage. Tartu Teatrilabor toob siia ka üle sel suvel Saueaugu teatritalus mängitud ”Kumalasemee”. Läbirääkimised käivad Ugala, Rakvere ja Von Krahli teatriga. Tantsuetendustega on tulemas Teet Kask Norrast ja Sa‰a Pepeljajevi Kineetiline Teater Moskvast. Viimane lavastusega ”Seal, kus jasmiin kunagi ei närtsi...”.

“Sadamateater ei jää kindlasti mitte ainult Vanemuise mängumaaks,” räägib maja tulevikust Viljar Pohhomov. ”Plaanime laia skaalaga üritusi – alates filmiõhtutest ja lõpetades dÏässkontsertidega. Kõik ideed on teretulnud.”