Rokktüssamine Salacgrivas

Kui põrutasin Jurmala poolt Riiga, ilutses elektripostidele paigutatud plakatitel “Brets Andersons (ex-Suede)”. Maanteel juubeldasid autobussidel kleeppildid, mis esitlesid Pariisis resideeruvat Sex Pistolsi endist manageri “Malcolm McLaren”. Lisaks veel kultusbänd Mumiy Troll, James, Stereophonics, sületäis Läti ansambleid ning tagatipuks DJ-na üles astuv lätlasest Limp Bizkiti kutt.

“Da, eto jest staraja muzõka*,” poetab Riia ainsa rokiklubi Depo omanik Guntis Vanags, kellele Salacgriva poole veeredes helistan. Noh ja mis siis! Laskmata end kohalike korüfeede hinnangutest mõjutada, jõuab meie reisiseltskond õigeks ajaks kohale, ning suundub reipalt maalilisse metsaalusesse. Ranna lähistele on püstitatud kaks Eesti mõistes suurt lava, festivali piiravad laigulistes mundrites mehed.

Suede Läti Roskildel?

Esimeste seas üles astunud kohalikud bändid jäävad nägemata, kuid Briti kollektiivi Badly Drawn Boy ajal muutub AB lava esine Roskilde mõõtu mudaauguks. Semude tegemisi jälgib kulisside vahelt suure huviga britpopi dark prince** Brett Anderson, kes käesoleva aasta algul tuli lagedale paljutõotava soolokavaga ning tundub olevat vabanenud heroiinist ja leidnud elamiseks uut energiat.

Anderson on kohale meelitanud ka hulganiselt eestlastest fänne, kuid on keeruline kirjeldada minu jahmatust, kui ta kella kümne paiku ametlikult lavale astununa esitab vaid kolm lugu oma viimaselt sooloplaadilt ning jätkab lõpuni Suede’i loominguga. Suede’i austajana ei suuda ma toimuvat tükk aega uskuda ning Bretti motiive on veidi raske mõista. See, mis Londonis oleks võimatu ning Lääne-Euroopa kontekstis käiks tõenäoliselt uhkuse pihta, muutub öises Läti rannas ajamasina ja jabura unenäo mikstuuriks.

Imede öö jätkub. Andersoni sõprusbänd Mumiy Troll kütab rahvastevahelise sõpruse sauna tuliseks ja Siberi karismaatikust frontman Ilja Lagutenko omastab publiku.

Kuramaal Engures asub tondilossi stiilis jahisadamana toimiv veepealne maja, kus suviti laevad akusid Brainstormi, Mumiy Trolli ja ühe Eesti bändi liikmed. Huvitav, kas tuleval aastal on sinna oodata ka Suede’i kutte?

Kui muumitrollid põrutavad oma joovastava repertuaari ära magusas briti-läti-vene kastmes, mis on mõjuv ja siirupine nagu Riia teletorni kakaokreemjas välimus, siis Malcolm McLaren  mõjub külma ja adruhõngulise du‰ina. Raske öelda, kas üheksa sooloplaati üllitanud mehe esinemise puhul on tegemist  eksperimentaalstiiliga või on õigus beebit hüpitaval Tõnu Trubetskyl, kes pakub, et McLaren müüb hetke. Hetke, mil Malcolm Robert Andrew Edwards oli see, kellena teda tundma hakati. Igatahes koosneb kunagise Vivienne Westwoodi äripartneri ja punk-ärika ülesastumine mingist powerpoint-stiilis esitlusest, kus upsakas vanahärra  teeb laval egotrippi, pajatades mikrofoni: “Ja siis läksin ma Ameerikasse ning leiutasin hiphopi.”

Multigeenius McLaren

McLareni tekstist jääb mulje, et tegemist on kui mitte universumi, siis vähemalt kogu planeedi mänedÏeriga. Mingil hetkel saab selgeks, et selline monoloogi vormis presentatsioon ongi kogu “esinemine”. Karjun “Sellout!***”, mispeale hapu näoga McLaren pärib: “Who is this guy?****” ning festivali turvamees teeb puu-inglise keeles selgeks, et Malcolmi kritiseerimise eest võidakse välja visata. Õhkkond võrdub absurditeatriga, i-le paneb täpi peale asjaolu, et viimati nägin McLarenit easyJeti lennuki reklaambroÏüüris, kus ta reklaamis Pariisi bistroosid. Pagana pihta, Lätis on mehel seljas täpselt samad rõivad, mis õhulaeva kataloogi pildil!

Sobilik tundub tsiteerida Malcolmi endist hoolealust Johnny Rottenit ja küsida “Ever get the feeling you’ve been cheated?*****”

Kontserdi teine päev lõpeb Viljandi folgil, aga AB Positivus on huvitav ja paljutõotav festival, kuhu hoolimata kallitest piletitest tasub kas või lähiturismi eesmärgil minna.

* See on ju vana muusika

** Must prints

*** Enese mahamüük

**** Kes on see kutt?

***** On teil kunagi olnud tunne, nagu teid oleks petetud?