Vallatud kurvid, mis polnud nõukogulikud
Aga see oligi ju tegelikult mittenõukogudepärane. Nõukogudepärane oli pingutus homse helge tuleviku nimel. Elu rõõmud koos nomenklatuuri poodide ja puhkekodudega olid aga teemad, mis avalikkuseni jõuda ei tohtinud. Selles mõttes tähistavad „Vallatud kurvid” Hruštšovi sula jõudmist Eestisse koos vabanemisega stalinlikest normidest.
Võrdlemisi ideoloogiast vaba dramaturgiline skeem kaksikutest peategelastega on Euroopa komöödia üks alustalasid ja seda „Vallatud kurvid” ka täiega järgisid. Terje Luik oli oma tüübilt Hollywoodi-tüüpi staar. Rein Aren ja Peeter Kard mängisid kaunitest neiudest huvitatud noori härrasmehi, mitte partisane või tööeesrindlasi.
Tiimis kosmopoliidid
Film tähendas suurt sammu normaalsuse suunas, seda nii teemaderingi, vormide, inimkäsitluse kui ka väärtushinnangute mõttes. Et see samm juhtus, tuleb tänada Moskva meest Juli Kuni, kelle peale langeb kahtlus „Vallatute kurvide” läbisurumises. Ta oli Kaljo Kiisa kõrval ka filmi kaasrežissööriks, moodustades mõnusa ja hea tööjaotusega tiimi. Muide, Kiisk ei olnud „Vallatute kuvide” projekti kaitsmisel sugugi nii aktiivne nagu kümnend hiljem oma „Hullumeelsuse” puhul, vaid pigem hoidis varju.
Juli Kun, kelle puhul kasutatakse ka nimekuju Julius Kuhn, oli kosmopoliit ja tänapäeva mõttes Euroopa mees. Hiljem panoraamfilmi „Ohtlikud kurvid” kujundanud Halja Klaari sõnul rääkis Kun kodus emaga selget Deutsch’i ja teadis teisigi võõrkeeli. Riides käis elumehe olekuga Kun šikilt, ees popid päikseprillid, millega kekutasid nõukogude spioonifilmides vaenlased.
„Vallatuid kurve” ei kujundanud Klaar, vaid vanameister Peeter Linzbach – Euroopa mees oli temagi, omal ajal Prantsusmaal elanud ja seal filmi teinud. Filmi muusika polnud aga just euroopalik, mõnda laulu kirjutas Gennadi Podelski lausa ameerikalikku džässi ja svingi.
See Moskva poolt tulnud tõuge Euroopa poole pole midagi üllatavat, hoopis kontseptuaalne. Vahetevahel hõljus Kremli koridorides mõte lubada nõukogude Baltikumil olla selline läänelik heaolu vitriin. Baltikumil endal sellele väga vastu ajada tahtmist polnudki – oli ju seegi sammuke iseolemise poole.
Tohutu publikuhuvi
Seda, et „Vallatute kurvide” tegemise taga oli euroopaliku väljanäituse idee, reedab ka asjaolu, et just selle filmi põhjal valmistati ette panoraamfilm „Ohtlikud kurvid”, mis oli sulaselge nõukogude tehnika ja kunsti promotsiooniprojekt. Ja mis oligi edukas – panoraamfilmi käidi Euroopa pealinnades menuga vaatamas. Nagu ka „Vallatuid kurve”, mida vaadati tohutu publikuhuviga Eestis ja ka Venemaal, ning müüdi mitmesse välisriiki, päris kindlasti Soome. Menu on ka mõistetav – film räägib vaatajaga arusaadavas, tuttava kultuurikoodiga keeles üldinimlikel teemadel. Ja ei mingit nõukajura. Õigupoolest olidki „Vallatud kurvid” esimene Tallinnfilmi teos, pärast mille vaatamist ei jäänud nõukogude järelmaitse tunnet. Suur rahvuslik filmistuudio oli seekord midagi muud kui kahtlase legitiimsusega võimu propagandatoru ja rahvas oskas seda hinnata.
Mis puutub Juli Kuni, siis tema karjäär jätkus Tallinnfilmis kummalise komöödiaga „Jalgrattataltsutajad”, mis põrus Eestis kohutavalt ja sai siin kriitikuilt armutult peksta. Filmi käsikirja autorite seas oli vene klassik Nikolai Erdman. Venemaa kinodes läks filmil tänu Moskvast toodud staaridele täiesti kenasti.AjaluguHermese kannul kurvidesse
Kui kunagi peaks kirjutatama pikem teos ENSV-aegsest tsensuurist, siis kindlasti võiks selles käsituses leida oma koha ka filmi „Vallatute kurvide” põnev lubamise-mittelubamise juhtum.
Nimelt kirjutasid heliloojad Boris Kõrver ja Leo Normet 1946. aastal muusikali „Hermese kannul”, mille lugu langes suures osas kokku „Vallatute kurvidega”. Muusikali libreto kirjutasid Dagmar Normet ja Ilmar Sikemäe.
„Hermese kannul” jõudis koguni proovideni Estonia teatris, kuni teos ära keelati. Ometi mitte täiesti – nii näiteks on saanud väärt lauluna juba nõukaajal tuule tiibadesse Leo Normeti svingihõnguline laul „Puhkus Viljandis”, pärit just ärakeelatud teosest.
Normet võttis endale paarimeheks Sándor Sterni ja kirjutas kümnend hiljem sellesama „Hermese kannul” libreto filmistsenaariumiks, mis viidi Tallinnfilmi, kus oli pidev nappus headest käsikirjadest ja eriti komöödiatest. Mingi ime läbi liikus „Vallatute kurvide” stsenaarium nagu kuum kartul mööda Eesti NSV filmiinstantse ja tekitas paksu pahandust. Kuni 29. detsembril 1958 Tallinnfilmi kunstinõukogu stsenaariumi lõplikult tagasi lükkas. Põhjendus lihtne: pole nõukogulik. Selles oli lugupeetud kvoorumil õigus.
Siis jälle ilmusid kusagilt Moskvast Goskino paberid, et tähtsatel ametnikel ei ole midagi selle vastu, et Tallinnfilm „Vallatud kurvid” filmiks teeks. Ehk siis näide, mis räägib vastu müüdiks tõusnud versioonile, et küll siin oleks tehtud, kuid Moskva keelas.Üheksas film„Vallatud kurvid”
■Stsenaristid: Dagmar Normet ja Sándor Stern
■Lavastajad: Juli Kun ja Kaljo Kiisk
■Operaator: Edgar Štõrtskober
■Kunstnik: Peeter Linzbach
■Helilooja: Gennadi Podelski
■Helirežissöör: Harald Läänemets
■Osades:
■Vaike ja Maret – Terje Luik
■Raivo – Rein Aren
■Heino – Peeter Šmakov (Kard)
■Evi – Eve Kivi
■Ants – Harijs Liepinš
■Peeter – Jaanus Orgulas
■Treener – Rudolf Nuude
■Esilinastus 28. detsembril 1959
■Sarja üheksas film „Vallatud kurvid” on juba homsest müügil hästivarustatud müügikohtades hinnaga 4,99 eurot.
