Sütistelik Rein Veidemann

“Kusagil Euroopas” sisendab mulle võimalusi ja ohte igal pool Euroopas, ükskõik millise euroopa rahva keskel, üleüldse. Pealkirja järgi peaks ootama käsitust euroopalikkusest suvalises paigas.

Veidemanni raamat on aga Eestist ja eestilikkusest, nii nagu tema seda mõistab – eestlasena elamisest, mis on kohustav paratamatus, ent millega on autori arvates probleeme. Selliste inimeste Eesti ei asu kusagil, ta on Kirde-Euroopas Põhjala piiril meie keskel. Ja Veidemann on üks nende inimeste, s.o. meie hulgast, kes näeb Eestit, täpsemalt oma Eestit, seestpoolt. See ei ole Euroopa Eesti ega meie Eesti, see on minu Eesti, mis peaks saama ka teie omaks.

SUBJEKTIIVNE AJALUGU. “Kusagil Euroopas” on subjektiivne ajalugu. Öeldes tema autori kohta, et Veidemann on sütistelik, pean ma silmas järgmist. Juhan Sütiste oli vabadussõja see veteran, kellest ei saanud vapsi, aga kes ei mõistnud, kuidas reedetakse. Nähes 1940. aasta suvel nõukogude vägede sissemarsse ja kollaboratsionistide rõõmu, ütles ta innustunult, et “see on revolutsioon” ega osanud öelda, et see on reetmine.

Mitte et Sütiste oleks valinud vale poole, vaid tal läks täiesti sassi, kuidas ajalugu võib pöörduda Möbiuse leheks. Veidemanniga juhtub mõnikord samamoodi. Ta ei salga oma otsimist, kuid ta leiab väga kiiresti. Nagu ehtne reporter, mida Sütiste oligi. Reporter ei taha nimelt väga näidata seda, kuidas ta otsib, reporter näitab alati seda, kuidas just tema on leidnud.

Oli väga veider lugeda ühest Veidemanni viimasest artiklist, nagu oleks Kalju Lepik olnud Odysseus. Odysseus mäletatavasti eksles teel koju. Lepik (nagu ka tema väga lähedane hingesõber Harri Kiisk) ei ekselnud, mõlemad – nagu väga paljud teisedki – teadsid väga hästi, kus on kodumaa, aga nad olid läbi elanud ka Marie Underi: “Ära lõigat on tee”.

Raamatu “Kusagil Euroopas” põhimõttelisest artiklist “Eestlane-olemine kui eetiline imperatiiv” (lk 173–177) leidsin ma järgmise märkuse: “Pole tähtsusetu nimetada, et kogu sõja-järgset pagulas-Eestit läbis vaimselt virgena ja lootusrikkana diasporaa-põhimõttest lähtuv globaaleestluse ideoloogia.

Mõtlen oma tädile, kellel jäi ajaloo-stuudium Tartu Ülikoolis pooleli abiellumise tõttu ja kes pidi 1944 koos oma suure perega Eestist lahkuma, sest nõukogude võim kuulutas tema mehe sõjakurjategijaks. Rootsis elasid nad väga tagasihoidlikult. Ent tädi perele oli enesestmõistetav toetada nii oma õdesid kodumaal kui ka professor Andrus Saareste “Eesti keele mõistelise sõnaraamatu” asutamist Rootsis.

Mõtlen Asta ja Kalju Lepiku perele Stockholmis, kus me koos Sirje Oleskiga oleme teiste hulgas leidnud palju kordi aset ja sõprust. Aga kui me oleksime Lepikute koduses köögis hakanud kasutama suuri sõnu “diasporaa” ja “globaalne” ja “ideoloogia”, siis oleksime üsna pea üksteisest võõrdunud. On vaja kokku hoida siiralt ega tohi reeta – see on inimeseks jäämine eestlase nime all ilma suurte sõnadeta.

Eestlasena olemine saab president Arnold Rüütli ajastul kahtlemata uued mõõdud, sest maailma haavatavus on juba kasvanud ja meie sõltuvus teistest on kasvanud kiiremini kui on tugevnenud omanikuseisus. Üks väärtusi, mis selle kõige tõttu on löögi all, on sallivus. Mind huvitab väga, kuidas õnnestub Arnold Rüütlil suurendada sallivust selles rahvuslikus ühiskonnas, kus rahulolematus on nii kõrge, et lihtsam on teisitimõtlemist enesele hoida.

Ma ei vaidle Rein Veidemanni unistuste vastu, ma vaidlen talle vastu seal, kus vastus sünnib kiiremini kui küsimus. “Tänagi on meie põhi-ülesandeks ilmutada püsivat valmisolekut, olla kujundlikult väljendudes kogu aeg otsekui evolutsiooni-seisundis, valmis vastu võtma muutuste viljastavat seemet,” kirjutas Veidemann 1992–93 (lk 84). See on üleskutse paindlikkusele, eesmärgile olla, nagu praegu on kombeks öelda, fleksiibel. Kas Arnold Rüütel võitis tänu paindlikkusele või sirgeselgsusele? Ma arvan, et tänu mõlemale.

VETERAN ELAB SÕJAS. “Konsensusele suunatud poliitika – see, mida Soomes tuntakse nime all kansallinen etu – ootab Eestis alles rajamist” (lk 171). Õige, kuid ei tohi unustada, et Soome saavutas selle väga tugeva ja küünilise – või ka pragmaatilise – presidendivõimu all. Meil võib see seista ees, kui me läheksime tugevat mandaati andva presidendi otsevalimise juurde. Kui aga Eesti otsustab tugeva parlamentarismi kasuks, kas siis on juba praegu mõeldud sellele, kuidas kasvatada neid, kes mõistaksid maast-madalast konsensuse eeliseid? Ma kahtlen selles.

Erinevalt minust võiks Veidemann olla mitme protsessi veteran: 1) nõukogude vägede invasioon T‰ehhoslovakkiasse; 2) tudengi-isetegevuse entusiasm; 3) komsomoli-romantika; 4) vastuhakkamine kooliaegsele tasalülitamisele; 5) vaimustumine Gustav Naanist; 6) perestroika-optimism; 7) rahvarindelik lootusrikkus; 8) iseseisvusaegne nõutus; 9) uus hingamine Arnold Rüütli ajastul.

Probleem pole selles, et seda on liiga palju. Probleem on selles, et veteran elab alati sõjas, või õigemini, ta ei oska kunagi rahu ajal rahus elada. Ma ei arva, et Veidemann jõuaks oma sütistelikkusest vabaneda, kuid ma soovin, et ta õpiks sellest.

KUSAGIL EUROOPASRein VeidemannEesti Keele Sihtasutus, 2001