Olav Ehalal oma retroplaat
muusikakriitik Olav Ehala (1950) äsja ilmunud autoriplaadil “Kino. Teater. Muusika” on tähendusrikkalt täpne pealkiri, helilooja senine looming on olnud lahutamatult seotud nii filmi kui ka teatriga. Visuaalne ning lavaline põimuvad Ehala muusikas küll ühte, kuid see ei tähenda veel, et kombinatsioonis kino-teater-muusika oleks helikunstile teiste arvel mingeid mööndusi tehtud. Sellel plaadil kõlab Kiigelaulukuuiku esituses lihtsalt Ehala muusikaparemik filmidest ja näidenditest, kaasa arvatud rockooperist “Johnny”. Mäletatavasti tõusis Olav Ehala eesti muusika vaatevälja ansambliga Kristallid. Oli aasta 1967, Kristallid võitsid siis ühe telekonkursi ning neil võimaldati teha omaette telesaade. 17-aastane Olav mängis sel ajal Kristallides klahvpille ning laulis ka saatevokaali. Aasta 1972 oli tähendusrikas nii eesti teatrielule kui ka heliloojale endale – siis nägi tollases Noorsooteatris ilmavalgust eesti esimene nüüdisaegne muusikal “Oliver ja Jennifer”, mille Ehala kirjutas Erich Segali bestselleri “Armastuse lugu” ainetel.
Sealtpeale on Olav Ehala jäänud teatrimuusikaga seotuks siiani, juurde tuli veel muidugi filmimuusika. Ehala muusikaga filmide loetelu läheks siinkohal ehk liiga pikaks, märkimist väärib aga igal juhul tõsiasi, et näiteks kõik Priit Pärna animafilmid (peale esimese) on Ehala muusikaga. Teistest filmitegijatest on Ehala poole pöördunud Rao Heidmets, Hardi Volmer ja Riho Unt.
CD “Kino. Teater. Muusika” algab “Kodulauluga” filmist “Nukitsamees”, muinasjutule omaselt südamliku looga (Juhan Viidingu sõnad). Kohe järgi tuleb “Laul surnud linnust” rockooperist “Johnny”, mida võib pidada üheks kaunima meloodiakujundusega looks eesti popmuusikas üldse. Tollal, kui “Johnny” lavale tuli (aastal 1981), oli sellel laulul veel eriline protestivaimsust väljendav tähendus: “Rumal olid, väike laulik! Tark ju iialgi ei astu lootuseta võitlusesse toore ülemvõimu vastu. Ja nad kõigest hoolimata siiski tulevad ” (August Sang). Esimene lõoke külmus küll surnuks, kuid ükskord tuleb kevad niikuinii – see allegooriline mõte osutus hiljem prohvetlikuks.
Sama kauni meloodiakujundiga laul on “Valentinipäev” näidendist “Jonathan Swifti surm” (Shakespeare’i sõnad Georg Meri tõlkes), lüüriline ja kurb oma hapras puhtuses. “Rahalaul” filmist “Nukitsamees” on aga hoopis teisest maailmast – mänglevast ja olustikulisest, kuid samas iroonilisest (“otsi lolli, kes ei kardaks kolli, kui on kollil raha maitse suus ” (Juhan Viiding)).
Äsja ilmunud retrospektiivset plaati kuulates (salvestused on tehtud siiski 1997–1998) võib veenduda, et Olav Ehalale iseloomulik muusikaliste kujundite eredus, mida toetavad ootamatud ja põnevad harmooniavastandused, on aastate jooksul väga vähe muutunud. Kui meie tänases popmuusikas annab ehk tunda üldine sarnastumine ja unifitseerumistendents, siis Olav Ehala muusika kujundieredus on alati äratuntav juba esimestest taktidest.
