Kui palju maksis Rudolf Rimmel?
Ruudi naelutas printsipiaalselt häbiposti kõik kunstimeistrid, kes hangivad endale nõnda hõlptulu ja lagastavad oma annet. “Et teenida 100 rubla, peavad paljud meist töötama kuu aega, mõned aga veelgi rohkem. Inimene, kes ei häbene ühe õhtu eest sajalist vastu võtta, ei ole minu silmis enam inimene. Ta on polüüp, kes on juba minetanud healoomulise kasvaja staadiumi ja muutunud pahaloomuliseks kasvajaks, vähiks”. Ruudi loopis raha jahmunud pereklubile tagasi.
Donkihhotlik idealism
Tänasele inimesele jääb probleem ähmaseks, nüüdne kõlblus dikteerib, et kui antakse, siis võta. Tegelikult kehtis seesugune moraal ka nõukogulikus tarbimises. Muidu ju Rimmeli kirjutis ei kõlanuks. Ainult et toonast saamahimu püüti näiliselt taunida. Lugu iseloomustab kõige enam aga Rudolf Rimmelit ennast.
Ühelt poolt donkihhotlik idealism keset ühiskondlikku aplust, teisalt oma ajastläinud ülima eetika kõmisev kuulutamine. Lisaks majakovskilikult radikaalne poeetika: polüüp, vähkkasvaja jne.
Tundsin Ruudit esiotsa kui Nooruse kirjandustoimetajat, kes mu katsetusi trükiks sõelus. Siis, juba legendaarses Ajakirjandusmajas töötades, saime ka intiimsema suhtlussoone peale. Ruudi oli ajakirjanduslikus mesitarus meeldejääv figuur. Rõngashabemes vaevatud ilme ja rängalt kangete prillidega bassihäälne morn tüüp, kõhn kui tiisikushaige. Keerdunud nurkadega särgikrae stabiilselt määrdunud. Meelisrõivaiks esimees Mao laadis suurte rinnataskutega karmist rõivast pluus ja teksaseid imiteerivad lühikeseks kiskuvad laotöölisepüksid. Erinevalt esimees Maost olid ta pluusi rinnataskud alati märkmikest pungil, nendesse kandis ta ülima korralikkusega pähekaranud värsikatkeid või kohatud noorautori koordinaadid.
Ruudi võis olla nii südamlik kui jauravalt jorisev. Olmeleksikas oli tal lemmikväljendiks “roppus”. See võis kõlada nii põlastava halvakspanu kui ka maksimgorkiliku muheda heakskiiduna. Näiteks: keskkomitee mehed teevad seal üleval jälle roppusi. Või: need sinu viimased roppused (s.t luuletused) on ju ausalt öeldes kobedad.
Ruudi võis toimetajana sigatseda. Ühel minu niigi mõttelagedal luuletusel kärpis ta ära viimase, puänteeriva rea ja lasi selle mulle teatamata nõnda kohituna trükki. Teisele kirjutas koguni jabura värsirea juurde. Mäletan, kuis ma Ruudi kabinetti tormasin, paisates tervituse asemel: “Ruudi, sa oled põrsas!”. Rimmel tõstis pea, kirmas mind silmi pilutades vaenulikult, venitades siis: “No, räägi ”. Mina esitasin raevukalt oma protesti, Ruudi ajas end laua tagant püsti, kergitas võltsteksastest kukepükse, ta vaolisele näole sigines vanema venna mõistev muie, mõmisedes: “Kunagi sa tänad mind nende paranduste eest.” Ja mul on tunne, et nii ta mõtleski.
Miskipärast on mällu salvestunud värvipilt ühest hilisõh-tust Ajakirjandusmajas, mil suitsune kilkav baar oli just suletud ja mina koos konjakipudeli ning sädistava sekretäriplikaga suundusin Pikri tasastesse toimetuseruumidesse, et peokest jätkata, kui hämaral trepil laskus meile vastu oma naeruväärses tolmumantlis, pikast tööpäevast kurnatud sünkjas Ruudi. Ta peatus viivuks, heitis tuhmi pilgu minule, pudelile ja tüdrukule, pomises: “Roppus ” ja kulges vaikselt edasi. Sellest hilisest Ruudist õhkus äkki üksindust, mahajäetust, nukrust, mõttetust.
Rimmel ei olnud Nooruses ajakirja kuldajal, kui väljaandega ühendus 1960-ndate ergas põlvkond, kui ilmusid Muusapoeg-Kaalepi kommentaarid ja toimusid kuulsad Nooruse laagrid. Tõsi, ka Rimmeli aegu püüti laagreid veel korraks korraldada, minagi sattusin ühte, ent see oli juba rutiinne, reglementeeritud ja paduigav ponnistus, milles ei osalenud enam Undid-Kaplinskid. Mäletan sealt Mutti, Koretsit, Mart Helmet, noorematest Karevat ja Beierit. Rimmel ihkas sündmust suunata mingisse komsomolilikku kanalisse, noored küünikud Mutt ja Korets ilkusid värgi üle ja kogu asi kujunes karikatuuriks kunagistest vaimulaagreist.
Elas oma ajast nihkes
Tegelikult kippus kõik Ruudi käes lamestuma, ta elas ajast mingis juhmis nihkes, võitlus veskitega kukkus tema puhul iseäraliselt grotesksesse kõverpilti. Veel 1989. aastal avaldas ta tulistava võitluspoeemi Leninist ja kõneles kirjanduselu õigest parteilisest juhtimisest. Ka tema nüüdne “Viimne kujund” on ju viimase peal dramaatiline, ometi kuidagi kistud. Ta sai põhimõtteliselt küll korrata oma suure eeskuju Majakovski otsustavat sammu, ent mitte efektse päästikulevajutusega. Temast jäi maha määratu hulk luulet. Ehk näitab selle vaagimine täpsemalt, palju tegelikult maksis Rudolf Rimmel.
Rimmeli valgus ja pimedus
Töötasin koos Rudolf Rimmeliga Nooruse toimetuses. Oli selline komme, et toimetuse kõige värskem liige pandi istuma Rimmeliga ühte tuppa. Toakene oli väike, hädavaevu mahtus sinna kaks kirjutuslauda ja kaks tugitooli. Laudadel kobakad omaaegsed kirjutusmasinad, mis tegid põrgulärmi. Rimmeli oma veel eriti, sest pidevast kirjavahetusest noorte autoritega tegi ta koopiad ning nii pidi ta oma sõnumi jõuga läbi kopeerpaberi mitmele eksemplarile raiuma.
Sõnakehv Rimmel oli ahelsuitsetaja, suits tossas pidevalt ja massiivne tuhatoos oli konisid täis. Suitsupilvede vastu võitles ta värske õhuga ja hoidis ka talvel suurt akent praokil. Toas põlesid hägusad laualambid. Tulemuseks oli tõeliselt boheemlaslik õhkkond – hämar, külm ja suitsune.
Pole ime, et kui vähegi võimalik, siis lasi kambrikaaslane Rimmeli juurest jalga soojemasse, valgemasse ja jutukamasse keskkonda.
Rimmel oli andunud raamatukoguja ja ta põhjalikus kogus oli palju eestiaegset kirjandusteemalist ajakirjandust. Tema kodused raamaturiiulid olid tehtud eritellimusel ja täispuidust. Kui aitasin teda kolida, siis oli see tõeline piin.
Saatus oli Rimmeli vastu erakordselt julm. Ta kogus aastaid raamatuid ja kui saabus vanadus, siis oli ta silmanägemine nii kehvaks jäänud, et ta neid enam ise lugeda ei saanud. Olen kuulnud, et ta elukaaslane luges talle siis ette, ja olgu see inimene tuhandest tänatud, kui see tõesti nii oli.
Ma loodan, et kus Rimmel nüüd iganes on, näeb ta valgust ja saab ise lugeda. Priit Hõbemägi
