14.12.2011, 03:26
Jaht reeturile lõpeb pauguga
„Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk” on teistmoodi film kui James Bondi lood, kuigi peakorter on sama: Briti salateenistus.
Küll aga on mõlemad menuka spioonikirjanduse ekraniseeringud, mille autoritel on olnud sama taust: nii Bondi-lugude autor Ian Fleming kui ka romaani „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk” kirjutanud John le Carré on olnud Briti luure palgalehel ja neil on isiklik kogemus alal, mida nad hea meelelahutuskirjandusena kajastavad. Erinev on aga žanr ja poliitilised järeldused. Ja olulisel määral, mis ka filmikeelde tõlgituna välja tuleb. „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk” jälgib Londoni luure peakorteris toimunud jahti sisseimbunud venelaste avastamiseks. Selleks palkab luurajaid kureeriv ministeerium asja uurima salateenistusest lahtilastud bossi George Smiley (Gary Oldman). Filmil, nagu le Carré romaanilgi, on teadupoolest tõepõhi all. Olid kunagi elus pettunud, vasakpoolsete ja homoseksuaalsete kalduvustega ning haritud härrasmehed, keda kutsuti Oxfordi viisikuks ja kes Briti impeeriumi riigisaladusi Moskva luureresidentidele sahistasid.