Minevikutraagika rõhutamisega pole liiale mindud

Enesestmõistetav on ka, et leinal lähedaste kas loomuliku surma, õnnetusjuhtumi, lahingus langemise või mõrva ohvrina lahkumise korral on igaühel erinev värving, erinev suhe leinaja õiglustundega ja ülesaamisvõimega.

Üksikisikust suurema koosluse (nagu rahvas, kultuur, rahvus) puhul formaliseeruvad vältimatult ka loomulikud asjad. Kujunevad välja ja omajagu automatiseeruvad konventsionaalsed riitused. Seegi käib asja juurde – riitus annab tunnetele vormi ja ühtlasi hõlmab neid, kel päris isilik kogemus (seos minevikutraagika või -ülevusega) puudub.

Ma ei arva, et selles mõõtkavas vaadatuna oleks Eestis minevikutraagika rõhutamisega liiale mindud. Vastukaaluks samal tasandil on Vabariigi aastapäeva ja Võidupüha paraadid, rääkimata laulupidudest.

Mis võiks olla kandev idee, millest peaksime tulevikku vaadates lähtuma? Parem ärme hakka jälle ühtainsat spunki või Nokiat otsima. Eesti on mitmekülgne elav realiteet, mille tulevik ei saa kuidagi sõltuda vaid ühest kujuteldavast tegurist.