Mari-Liis Sepper: sinu võitlus aitab hiljem teisi

Miks naised Eestis kaitseväes ei käi? Meestel on üldine teenistuskohustus, mida küll arvukate eranditega täidetakse.
Mina soovitan seda küsida kaitseministeeriumi käest. Soolise võrdõiguslikkuse seaduses, mis keelab soolise diskrimineerimise, on see tõepoolest üks eranditest. Meeste teenistuse kohustuslikkust ei peeta diskrimineerimiseks. Seaduse kommentaarides on seda puudutatud hästi põgusalt, selle seaduse autorite koosluse seisukoht on, et tegemist on ajalooliselt kujunenud olukorraga, kuid see ei pea nii jääma.
Kuivõrd hea põhjendus see on soolise võrdõiguslikkuse kontekstis, et mingi asi on ajalooliselt kujunenud? Ajalooliselt kujunes ju naise koht Kinder, Kirche, Küche (lapsed, kirik, köök) ka välja?
Minu institutsioon lähtub sellest, mis on praegu Eesti võrdõiguslikkuse seadused. Mina oma tegevuses pean lähtuma sellest, et kohustuslik ajateenistus ainult meestele on midagi, mida peetakse diskrimineerimise erandiks. Ma ei hüppa üle oma varju, ei hakka tegelema süvitsi küsimusega, mis on mu pädevusest väljas. Eks igal aastal mõned mehed tahavad selgitust selles osas, kuivõrd see on oluline erinevus mees- ja naiskodanike vahel. Ja nii ma tavaliselt vastangi. See ei ole mul praegu tööplaanis, sest minu asutusel on palju tööd.
Kas naistel on mingid bioloogilised erinevused, mis takistavad kaitseväes käimist?
Ma väga loodan, et need, kes peavad põhjendama seda erisust, ei viita bioloogilistele erisustele või sellele, et naised ongi olemuslikult sellised, et nad ei suuda ajateenistust läbi teha. Ja ma loodan väga ka, et see ei lähe loogikasse, et naistel on kohustus teatud vanuses sünnitada isamaale poegi ja et meestel on kohustus aega teenida. Need ei ole asjad, mida saaks võrdsustada.
Kui palju teie poole üldse pöördutakse ja teile kaevatakse? Kodulehel olevad tulpdiagrammid lähevad hoogsalt ülesmäge.
Jah. Väga hoogsalt. Voliniku institutsioon on suhteliselt uus, 2005. aastal astus ametisse esimene volinik ja tegeles 2008. aasta lõpuni ainult soolise võrdõiguslikkuse küsimustega. 2009. aasta jaanuarist on aga ülesanded oluliselt laienenud, voliniku ülesanne on seista selle eest, et ühiskonnas järgitaks võrdse kohtlemise seaduse põhimõtteid. See tähendab, et voliniku pädevuses on kõik juhtumid, kus on tegemist diskrimineerimisega etnilise päritolu, rahvuse, rassi, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, soo, seksuaalse sättumuse või puude tõttu. Ma küll ei saa öelda, et 2009. aastal, kui pöördumiste ja kaebuste arv kahekordistus, oleks see toimunud ülesannete laienemise tõttu. (Pöördumine ei tähenda kaebust, Eesti Päevalehe soov saada intervjuud volinikuga on ka pöördumine. – toim.) Tänavu on jälle kaebuste arv kahekordistunud, see on suur arv, 108 erinevat kaebust. Sellega on omajagu raske toime tulla, kui asutuses on vaid kaks inimest. Enamik kaebusi on seotud soolise diskrimineerimisega. Sellel on jällegi mitu põhjust – seda teavitust on tehtud pikemat aega. Ka meedia eksitab – mind nimetatakse üksnes soolise võrdõiguslikkuse volinikuks, kuigi ma tegelen ka teiste diskrimineerimise liikidega. Rahvusvähemustega on nii, et kuivõrd voliniku institutsioonil ei ole eelarvet, et teha ulatuslikku teavituskampaaniat, siis pole ka püütud romade (mustlased – toim) ja venekeelse vähemuseni nii jõuliselt seda sõnumit viia, eraldi eelarvevahendeid meil selleks ei ole. Me ei tea, kui suur on venekeelse vähemuse hulgas see teadmine, et nad võivad meie poole pöörduda. On üksikud kaebused.
Mis teie visioonis on need teemad, millega ennekõike tuleks tegeleda?
Ma võin siin öelda, et võiks tegeleda selle ja teisega, aga tegelikult pean uurima konkreetseid probleeme, mis jõuavad lauale.
Lähete puuetega inimesi aitama, aga Saaremaa kolme päeva jooks oma väidetava aafriklaste diskrimineerimisega tuleb vahele?
See ei ole päris nii, et ma lähen aitama. Kui minuni jõuab konkreetne kaebus, siis ma otsustan, kas seda tuleb uurida või mitte. Kõige suurem energia läheb selle peale ja loomulikult ka erinevate konverentside ja ka meedia kaudu teavitustöö. Mul ei ole prioriteeti selles mõttes, et vaatan, et puuetega inimestel on probleem ja võtan ainult nende kaebusi vastu. Teavitust saab küll fokusseerida, et paneme ressursid rahvusvähemuste peale. Kuidas töö jõuab minuni – nii ta jõuabki, pöördumiste kaudu.
Teie amet on suuresti reaktiivne?
Ta on suuresti reaktiivne, aga töö võiks keskenduda rohkem ennetusele. Õigusteadlikkust oleks vaja tõsta harimise, koolituste ja kampaaniatega, aga me oleme praegu vaid kahe inimesega.  
Teil on kodulehel kirjas, et teete ettepanekuid valitsusele ja kohalikele omavalitsustele õigusaktide muutmise ja täiendamise kohta. Missugust seadust tuleb muuta?
Minu teada kogu voliniku institutsiooni tegevusaja on volinik teinud ehk paari seaduse muutmise ettepaneku. Selleks et ettepanekut teha, tuleb õigusakti analüüsida, aga selleks aega ega ressurssi pole.
Kes on Eestis praegu kõige ebavõrdsemas olukorras, keda diskrimineeritakse kõige rohkem?
Üks kitsaskoht on kindlasti erinevad soolised lõhed – naiste ja meeste erinev keskmine palk, meeste madalam oodatav eluiga, naiste kõrgem haridustase, mis pole kaasa toonud seda, et naised jõuaks hariduses, poliitikas või majanduses tippu. Vene keelt kõnelevad inimesed on kindlasti tööturul halvemas seisukorras võrreldes eestlastega. Roma laste seisund hariduses on kindlasti üks selline teema. Praegu jah pöördutakse minu poole kõige rohkem soolise diskrimineerimise asjus. Aga see ei näita lõplikku tõde. Mina saan juhtida ennekõike tähelepanu teatud kaasustele voliniku kantselei praktikas ja selle kaudu teadlikkust tõsta. Võib-olla mõni tööandja saab teada oma kohustustest soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seaduses, mida ta pole teadnud. Diskrimineerimine pole alati teadlik. Näiteks, naine tuleb lapsehoolduspuhkuselt tagasi, kõigil kolleegidel on vahepeal palgad tõusnud, aga tema palk on jäänud puhkuse-eelsele tasemele. Tema palk tuleks sel juhul üle vaadata. Lastega naiste värbamiste teemal tuleb ikka väga nukraid kaebusi. Sageli inimesed ka ei taha, et sel teemal menetlust alustataks. Üks naine kasvatab üksinda last, tal on endal puue. Kõik sujub, ta kutsutakse intervjuule kuni selleni, kui saadakse teada, et tal on laps, ta on üksi ning tal on puue.
Nii et lapse olemasolu on info, mida on targem isegi varjata?
Mina olen, jah, kahjuks pidanud soovitama oma CV-sse mitte sellist infot panna. Ka seaduse mõttes on asju, mille suhtes tööandjal ei tohiks olla huvi. Ta ei tohi teie pereelu kohta küsida, kas teil on plaani lapsi saada, kas te olete praegu rase. 1990. aastatel võeti väidetavalt mõnedelt noortelt naistöötajatelt allkirju selle kohta, et nad järgmised kolm aastat ei kavatse last muretseda.
Töölepinguseaduse tulles 2009. aastal räägiti, et see toob paindliku turvalisuse. Mis suunas asi läinud on, kas turvalisuse või paindlikkuse suunas? Ka see tagab võrdse kohtlemise?
Mina ei ole teinud sügavamat analüüsi töölepinguseaduse osas…
Aga te näete elu.
Aga ma näen elu, jah. Minu silmis on ta liikunud sinnapoole, et tööandjal on vabamad käed ja on lihtsamini võimalik inimesest lahti saada. See, et ei ole võimalik inimest tööle ennistada, kui just tööandja sellega ei nõustu, tekitab inimestes ebaõigluse tunnet.
Sa võid oma õigluse saada, aga…
Jah, aga oma tööd ei saa tagasi.
Nii et vastupanu on mõttetu?
Ei ole üldse mõttetu. Võimalik on saada kahju hüvitamist, kolme kuu palka näiteks mõistab töövaidluskomisjon kõige tihemini välja. Teine asi, kuigi konkreetsel inimesel ei pruugi sellest olulist abi olla, aga ebaõigluse vastu astumine on tähtis. See teeb ebaõiglase tööandja elu raskemaks, ta peab töövaidluskomisjoni minema, ta peab vastama volinikule, võib-olla saab see asi avalikuks. Oma õiguste eest seismine on väga oluline. Kui sa ise ei saa sellest kohe abi, siis hoiab see ehk ära järgmised diskrimineerimised. Minu ülesanne on süstida tunnet, et ebaõigluse vastu tuleb astuda ja oma õiguste eest tuleb seista ja vastavate asutuste poole pöörduda. Mõnikord on see väga raske, Eesti ühiskond on väga väike, ka suuremates riikides on suur ohvristamise võimalus ehk tööandja tegevuse tõttu on pärast raske tööd leida. Kui on tava, et helistatakse eelmisesse töökohta ja sealt räägitakse, et tegemist oli nn probleemse töötajaga, siis uue töö leidmine võib muutuda päris raskeks. Eestis on räägitud, et 1990. aastatel olid mustad nimekirjad „probleemsetest töötajatest”. Ma loodan, et neid enam ei ole.
Kas Pärnus tohib näiteks naisterand olla? Õiguskantsler on sellise teema tõstatanud.
Nagu mina aru saan, oli analüüsi küsimus, kas sellega, et mehed ei või teatud osa rannast kasutada, piiratakse liigselt meeste liikumisvabadust. Asi pole selles, kas see naisterand seal võib olla või mitte. Mina ei kommenteeri õiguskantsleri seisukohta. Üks põhiõigustega tegelev asutus on oma seisukoha kujundanud, minu asi ei ole oma alternatiivset või konkureerivat seisukohta välja pakkuda. See on selleks, et õigussüsteem toimiks ja ei tekiks tarbetut dubleerimist.
Kuidas suhtute „neljapäeval naistele tasuta” diskodesse?
Meedias saavad väga palju tähelepanu meelelahutusüritused, kus meestel ja naistel on erinevad sissepääsutasud. Inimene, kui ta tunneb, et teda diskrimineeritakse, võib küsida korraldajalt kirjalikku selgitust. Ja kui talle tundub, et kohtlemine on erinev ainult soo tõttu, võib ta sellega näiteks edasi kohtusse minna. Eelmine volinik andis selles küsimuses juba kodanike pöördumiste peale arvamuse. Seadus lubab erandeid – teenuseid või kaupu, mis on suunatud vaid naistele või meestele. Kuid eristaval tegevusel peab olema õiguspärane eesmärk. Miks peaks mehed panema maksma teenuse eest, kui naised ei maksa? Praegu pole ööklubid suutnud ühtegi õiguspärast eesmärki välja tuua. Kuna on järjest olnud kaebusi selles küsimuses, siis ma olen saatnud märgukirja ka erinevatele meelelahutusasutustele. Üksikud on ka lõpetanud vahetegemise ja arvatavasti enamik on juba kuulnud, et selline vahetegemine pole õige. Aga minu arvamused pole õiguslikult siduvad, ma ei saa teha kellelegi ettekirjutust viia oma tegevus seadusega kooskõlla. Voliniku arvamuste näol on tegemist õiguslike hinnangutega. Aga nad annavad pöördujale teavet. Inimesed saavad teada, kas tasub minna töövaidluskomisjoni, kas tasub minna kohtusse. Euroopa riikides, kus võrdne kohtlemine on oluline põhimõte, võib piisata sellest, et võrdõiguslikkuse organ juhib tähelepanu ja diskrimineerija viib oma tegevuse seadustega vastavusse.
Kas voliniku institutsioon on siis liiga nõrk?
Kui 2008. aastal vastu võetud võrdse kohtlemise seadust arutati, siis olid naisühendused mures, et mis siis saab, kui voliniku ülesandeid laiendatakse, aga ressurssi juurde ei anta. Nii on ka läinud. Aga kui ma mõtlen möödunud nädala meediakärale (Saaremaa kolme päeva jooks ja ööklubide tasuta sissepääsud naistele olid teemaks – toim), siis tundus, et volinikul oleks justkui liiga palju võimu ja mõju. Mina ütleks, et olemasolev õigusraamistik Eestis on täitsa rahuldav. Ma ei arva, et ettekirjutusõigusi tuleks tingimata juurde anda. Primaarne on, et oleks ressurssi tegutseda ja täita kõiki ülesandeid, mis seadus volinikule on pannud.
Kas te tõesti arvate, et Saaremaa jooksu korraldajad ei salli aafriklasi, kui nad kahtlustavad neid Euroopa Liitu sisseimbumise katses?
Saaremaa asjas tehti mulle pöördumine, viidates Meie Maa artiklile tänavu 19. septembril. Lugesin selle läbi ja selle pinnalt tekkis mul mulje, et kõik ei ole korras ja ma alustasin menetlust. Küsisin jooksu korraldajalt teabe nõudmise vormis selgitusi ja mõne aja pärast tuleb mul oma arvamus kirjutada, kas on tegemist rassilise diskrimineerimisega.
Ikkagi, ma lugesin, et Saaremaa jooksu korraldajad tegid esialgu pingutusi nende poole pöördunud aafriklaste Eestisse toomiseks, siis aga haarasid neid järsku kahtlused ja nad jätsid asja katki. Kas te arvate, et nad ei salli aafriklasi?
Mina ei saa sellele praegu vastata. Minuni on jõudnud konkreetne probleem ja see uurimine käib. Kui ma vastaks sellele, siis ma hakkaksin oma arvamust ette ära ütlema. Ja see arvamus tugineb faktidele, inimese selgitustele. Mul ei ole kogu informatsioon käes, ja ma ei ütleks siin oma arvamust ette ära. See juhtum ei ole ainult sallimise küsimus, vaid ka see, kas teatud inimeste suhtes on langetatud otsuseid lähtuvalt mingisugusest eelarvamusest. Näiteks lähtuvalt arvamusest, et kui keegi Aafrikast soovib osaleda üritusel Euroopas ja Eestis, siis küllap ta soovib lihtsalt pääseda Euroopa Liitu ja jääda siia illegaalse immigrandina. Ükskõik millise riigi kodaniku soovi tulla siia tööle, õppima, sportima tuleb hinnata lähtuvalt konkreetse inimese tegudest, CV-st näiteks. Ka eestlaste puhul võivad ju olla teised riigid väga kriitilised. Mõnedes Euroopa Liidu riikides on väljendatud seisukohti, et piirid tuleb liidu sees taastada, sest Eestist tulevad kurjategijad. Kuidas meie sellesse suhtuksime?