On muidugi arukas otsus, et kolm üsna ühesuguse suunitlusega parteid: Maarahva Erakond, Maaliit ning Pensionäride ja Perede Erakond ühineda otsustasid, poliitikamaastiku selginemisele tuleb see ainult kasuks.

Liitumise tulemisena tekkinud Rahvaliidul tundub potentsiaali jaguvat - erakonnal on üle 5000 liikme. Suur hulk lobbytööd ja odavat kära on võimalik tekitada Euroopa Liidu liitumiskõnelustel, sest homme hakatakse läbi rääkima ELi põllumajanduspoliitika üle.

Reiljani väitel kaldub ERL omandi- ja rahvusküsimustes pigem paremale, põllumehe huvide eest seismisel aga vasakule. Omapärane hoiak, igatahes vajaks veel lahtimõtestamist.

Tahaks küsida, mida hakkab Eestis tegema põllumeeste partei? Kelle huvide eest seisma, kui Eesti suurima erakonna sihtgrupp - põllumehed - moodustavad ÜRO andmetel kõigest 6,9 protsenti rahvastikust?

Seda on vähe. Praegu on Eestis olukord, kus ennast põllumeestena määratlenud inimesed nõuavad, et riik maksaks kinni nende eelistatud elustiili.

Kuigi tarbija ei vaja sellisel hulgal kartuleid, heina, piima, liha jne tahab põllumees neid (mittevajalikke) tooteid toota. Kui tarbija neid ei vaja, siis tuleb põllumehe pingutused teisel viisil kinni maksta.

Kodumaise põllunduse toetajate üks põhiargument on, et juhul kui tuleb mingi rahvuslik katastroof, siis vajame me kodumaist toitu ja me veel kahetseme, kui me põllumehed, kes meid sel õudsel ajal toita suudaksid, ära kaotame. Nonsenss - kui juba tuleb rahvuslik katastroof, siis ka põllumajanduses. Pealegi suutis USA õhuvägi juba pool sajandit tagasi tervet Berliini lennukitelt visatud toidupakkidega toita.

Teine argument põllumeeste kaitseks seisneb selles, et kodumaine toit on inimesele kasulikum ja tervislikum, kuna meie organismid ootavad kümnete põlvkondade sel pinnal elanud ja surnud eellaste tõttu just selle, kivisest mullast vaevaga võrsunud vilja ja juurikate toiteväärtust.

Olgu selle kasulikkusega nii tervihoiu- kui filosoofilisest aspektist, kuidas on - tervisekaitsetalitus avalikustas hiljuti, et kodumaised tooted sisaldavad lubamatult palju mikroobe. Maakeeli öeldes on piim ja liha toodetud hügieeninõuetele mittevastavates tingimustes.

Paneb ka imestama, miks hoiavad Eesti põllumehed kinni just traditsioonilistest tootmisviisidest? Kui keegi üldse mingit põllumehe elustiili juurde kuuluva tootmisega (välja arvatud metsa rüüstamine) ennast Eestis ära elatab, siis on tegemist nö mittetraditsioonilise põllundusega - ravimtaimede kasvatus, grillimiseks vajaliku söe põletamine....

Miks ei askelda põllumehed selle nimelt, et poes oleks võtta ökoloogiliselt puhtad tooted? Et saaks osta igast poest Eesti lamba liha ja Eesti voblat? Kus on talus tehtud sõir?

Tundub, et põllumehed ei tahagi ajaga kaasas käia. Põllumajandus kui seesugune on Eestis nõrk, põllumehe elustiil aga tugev kaubamärk. Sel juhul tekib küsimus, miks ei võiks samamoodi riiklikult üleval pidada mingi teise elustiili viljelejaid, näiteks kohalikku budistlikku kogukonda, kes istuks jõe ääres ja näriks lootost?

Ida- Virumaal on hiiglaslik riskigrupp - kokkuvarisenud tööstus- ja kaevanduskolosside rusude alal jäänud kümned tuhanded inimesed. Kuulutaks hoopis nemad prioriteediks ja toetaks neid ja nende järeltulijaid? Võib ju filosofeerida, et Eesti riigile on vajalik ja kasulik, et elanikkond paikneks hajusalt üle kogu riigi. Riik doteerib meeletute summadega transporti, et sedagi võib vaadelda maainimeste kui hajusa inimjaotuse tagajate toetamisena. Haldusreformi ei saa nad nagunii läbi viia, sest pisikesed omavalitsusüksused on tihtipeale ainsad, mis põllumehe elustiili harrastajaid näljast päästavad ja maapiirkonda toidavad.

Milliseid lahendusi näeb uus partei, kelle põhikiri ütleb: "Läbi aegade on just maarahvas olnud eestluse kandjaks, vastandudes eelkõige meile võõrastele ideoloogiatele ja tõusiklusele"? Mida teha põllumeestega?