Riik on funktsionaalne abstraktsioon ning inimese võime abstraktsioone konstrueerida on piiramatu. Uus tehnoloogia toetab ühelt poolt seniste kokkulepete täitmist viisil, kus riigi hierarhia, ministeeriumi hoone, ametniku vastuvõtuajad ning paberformularid kaotavad oma fetsisheerunud staatuse. Teisalt venitavad aga digeraadid virtuaalsuse kummi kaugustesse, kus diskreetne tehnoloogia saaks hakkama, kuid inimestel on sellest enivei poogen.

"Minu käsi haarab kultuuri jarele, kui kuulen sona revolver" parafraasi teine tuletis antud kontekstis oleks - mul on käeparast Coudenhove-Kalergi "Totaalne riik - totaalne inimene" aastast 1937, kui jutt keerab 21. sajandi virtuaalsele riigile. Eesmärk pole mitte riik, mitte arvuti või Internet, eesmärk on inimene - kui inimest rahuldav teenus temani jõuab, on riik oma olemasolu õigustanud. Keskendumine inimesele, mitte masinale on ka infoühiskonna aluspostulaat.

Ei ole ma riigifilosoof ega muidu mõttemees, seega tuleb jälle klassikute poole pöörduda. TPI sõjalise legendaarne padpolkovnik, kes seletanud miinipilduja trajektoori tudengitele, kelledest mitmed praegu rippumatu Eesti ohvitseripaguneid kannavad. Küsimusele, kas juhul, kui miinipilduja külili keerata, oleks võimalik kaarjat trajektoori kasutades ka nurga taha tulistada, vastanud ta pärast mottepausi:"Teoretiitsheskiii eta vazhmoozno, no v praktike ne ispolzujetsa" Seesama mõttepärl kehtib ka virtuaalriigi niiskete unenägude kohta.