Akadeemia nr 10 – poeetikast Punsli õlini
Hakatuseks pakume luulelembelistele lugejatele võimaluse süveneda kirjandusteadusse, et saada siis enda jaoks aimu poeetikast. Lingvist ja semiootik Roman Jakobson (1896–1982) lausub kohe artikli alguses, et poeetika tegeleb peamiselt küsimusega „Mis teeb keelelisest teatest kunstiteose?“. Oma mõttekäike piiritledes toob ta esile mis tahes kõnesündmuse kuus sammast, millest igaüks kannab keele eri funktsiooni. Nendest kuuest on näiteks emotiivne või „ekspressiivne“ funktsioon keskendunud saatjale ja püüab vahetult väljendada kõneleja hoiakut selle suhtes, millest ta kõneleb. „Tere õhtust“ saab ju lausuda mitmeti: armastusega, irooniliselt või ükskõiksust väljendades. Kuid sõnakunsti määrav ja keskne funktsioon on poeetiline, mis seisneb säetuses teatele kui sellisele, keskendub teatele tema enda pärast. Poeetilise funktsiooni lahkamiseks on vaja teada keelelise käitumise kaht peamist korraldusviisi, milleks on valik ja kombineerimine. Valik tehakse ekvivalentsi, sarnasuse ja mittesarnasuse, sünonüümsuse ja antonüümsuse põhjal, samas kui kombinatsioon, sekventsi ülesehitus, põhineb külgnevusel. Tähtis on see, et poeetiline funktsioon projitseerib ekvivalentsipõhimõtte valikuteljelt kombinatsiooniteljele. Ekvivalents tõstetakse sekventsi konstitutiivseks võtteks. Mis puutub värsianalüüsi, siis on see täielikult poeetika pädevuses ning viimast võib määratleda kui seda osa lingvistikast, mis käsitleb poeetilist funktsiooni tema suhetes keele teiste funktsioonidega. Artikli lõpus osutab Jakobson, et kriitikud on poeetilistest ressurssidest, mis peituvad keele morfoloogilises ja süntaktilises struktuuris, lühidalt, grammatika luulest ja selle kirjanduslikust saadusest luulegrammatikast, olnud harva teadlikud, ning ka lingvistid on seda enamasti eiranud, kuid loovad kirjanikud seevastu valdavad neid meisterlikult. Ei saa märkimata jätta sedagi, et tõlketöö tegijad Neeme Lopp ja Arne Merilai nimetavad Jakobsoni 1960. aastal ilmunud artiklit tema elutööd ja tarkust koondavaks tekstiks.
Alustekstina võib määratleda ka Jan Assmanni artiklit (tlk Kalle Hein), kus ta visandab kultuurimäluteooria tuuma, esimese eskiisi kapitaalsest monograafiast Das kulturelle Gedächtnis (1992). Tuginedes Maurice Halbwachsi ja Aby Warburgi töödele, eristab Jan Assmann kultuurimälu mõistet sellest, mida ta nimetab kommunikatiivseks ehk argipäevamäluks. Kui viimane tugineb vahetule või suuliselt vahendatud kogemusele, mille kestus on harva pikem kolmest inimpõlvest, siis kultuurimälul on teatud fikseeritud punktid, saatuslikud minevikusündmused, mille mälestust hoitakse elus kultuuriliste vormide (tekstid, riitused, mälestusmärgid) ja institutsionaliseeritud kommunikatsiooni abil (retsiteerimine, pühitsemine). Kollektiivselt jagatud teadmisele toetub rühma teadlikkus oma ühtsusest ja eripärast. See teadmine ei ole sisult erinev mitte ainult kultuuriti, vaid ka ajastuti. Erinev on ka kõige üldisem suhtumine ajaloosse ja minevikku ning seega mäletamise funktsioon üldse. Minevik, mille ühiskond oma pärandis nähtavaks teeb ja millel oma väärtussüsteemis esile laseb tõusta, ütleb üht-teist sellegi kohta, mis ta ise on ja mille poole püüdleb. Mõni mäletab minevikku hirmust, et kaldub eesmärgist kõrvale, teine hirmust, et peab oma minevikku uuesti läbi elama.
Ühele lausa ajatule mälusaarele, Oskar Lutsu Suves tegutsevasse Paunvere apteeki astub sisse Ain Raal ja küsib: „Mis jook on Punsli õli — kas sama preparaat mis Bals. vulnerar. Kunz?“ Selgub, et Punsli õli on tõepoolest Kunzeni haavapalsam, kusjuures suulises traditsioonis on „Kunzen“ moondunud: „Punsel, Punsli“. Tegemist on Riia palsamite ühe esindajaga. Esimese sellenimelise lõi 1752. aastal Riia farmatseut Abraham Kunze – mitte Kunzen! –, lähtudes 16. ja 17. sajandi Riia apteekrite retseptidest, andes sellele hiljem enda järgi nimeks „Kunze Riia palsam“, kusjuures algselt oli ravim mõeldud haavade võidmiseks. Aja jooksul kadus Kunze nimi preparaadi nimetusest sootuks ja selle tavalisteks nimedeks said valge, kollane või must Riia palsam. Nende koostis muutus korduvalt, säilis aga hästi müüv nimi. Riia palsamite taolised alkoholjoogid on tuntud ka Eestis (Punsli õli), Leedus (27 ehk 3 x 9 kui maagiline numbrikombinatsioon), Ukrainas (Balzam Prikarpatski), aga neid on valmistatud ka Norra ja Taani apteekides jm. Nad on selliste tuntud likööride eelkäijaks nagu Jägermeister (Saksamaa) või Gammeldansk (Taani). Nüüdisajal on Riia palsamite kõige tuntum esindaja Läti pealinnas valmistatav Riga Black Balsam koos hiljuti lisandunud tootega Riga Black Balsam Currant. Kõik need on mõru maitsega tumepruunid kanged ürdinapsud, mis suurendavad söögiisu ja stimuleerivad seedetegevust. Seega on Punsli õli kui üks Riia palsamite esindaja välja kasvanud apteekidest, kuid pole koos teiste Riia palsamitega ametliku ravimi staatust saanud, jäädes esmajoones seedimist soodustavaks alkoholjoogiks.
Evolutsiooniteooria katla alla valas õli tulle Thomas R. Malthuse kirjatöö Essee rahvastiku printsiibist (1798, eestikeelne katkend 2011. aasta Akadeemias nr 11), kust Darwin laenas olelusvõitluse mõiste. Malthus kasutas olelusvõitluse teesi, et lükata ümber valgustusajastu utopistide väited inimühiskonna lõputust täiustumisest, aga Darwin seletas sellega looduslikku valikut, mis oli tema transmutatsiooni- ehk evolutsiooniteooria keskne komponent. Kuid paradoksaalselt sai darvinistlikus olelusvõitluses Malthuse ideest nurgakivi progressi tõestamiseks. Seda kasutasid mitmed 19. sajandi mõttevoolud, evolutsiooniteooria ideologiseerijate hulka kuulusid nii sotsiaaldarvinistid kui marksistid. Gustav Lauringson vaatlebki Spenceri ja Marxi lähenemist võitluse ja progressi ideele ning Malthuse ja Darwini mõtteviisi vastuolulisi seoseid.
Vastakaid ja utoopilisi ideid või leida ka Milton Friedmani viiskümmend aastat tagasi ilmunud raamatust Kapitalism ja vabadus. Ligi pooled vaated majandusele on jäänudki utoopiaks, mõned on aga saanud teoks ning elavad ühes oma heade ja halbade külgedega edasi ka Eesti riigis. Oma ülevaates esitleb Robert Kitt kõigepealt Friedmani postuleeritud põhitõdesid ning seejärel vaatleb nende rakendamist mitmesugustes ühiskonna sõlmpunktides. Kui heita pilk viimase viiekümne aasta majandusarengule, siis probleemid on tekkinud just seal, kus Friedman ja Hayek võimu kontsentreerumise eest hoiatavad. Samas ei kujuta me ette globaalse majanduse toimimist ilma keskpankadele antud suverääse võimuta mõjutada majandustsükleid rahapoliitika kujundamisega. Ka WTO regulatsioonidest on vastupidiselt Friedmani üldideoloogiale palju abi olnud. Mis puudutab Eestit, siis on riik olnud eelkõige maksuküsimustes eeskujulik Friedmani õpilane.
Harva on tehtud järeldusi sellest, et Ludwig Wittgenstein alustas Filosoofiliste uurimuste kirjutamist umbes 1936. aastal, kui kehtima hakkasid Nürnbergi rassistlikud seadused ja Saksamaa remilitariseeris Reinimaa, ja lõpetas selle jaanuaris 1945, võib-olla sama pimedal hetkel ajaloos. Rupert Read möönab, et ei saa ajaloolise/biograafilise faktina tõestada, kas Wittgensteini hilisfilosoofiat tegelikult põhistas mure natsismi, antisemitismi või maailmasõja juurte pärast. Aga ta näitab oma arutluses (tlk Aare Pilv), et Filosoofilised uurimused sisaldab mõjuvõimsat filosoofiat teiste inimeste valust, teiste tunnustamise eetikat ja otsusekindlust tõeliselt näha teist inimest.
Arvustuste osas vaatleb Ene Grauberg Jüri Soolepi 2011. aastal ilmavalgust näinud raamatut Ruum ja mõte: 10 loengut arhitektuurist kui tiheda filosoofilise koega teksti. Väitluse rubriigis on EELK peapiiskopi Andres Põdra ja teoloog Atko Remmeli vaidlusteemaks riigi ja kiriku suhete laad Eesti NSVs.
Vahelduseks artiklitele tutvustatakse Kaia Otstaki graafikat.
Numbri lõpus ilmuvad järjejutuna (17. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).
Tutvustuse koostas Akadeemia tegevtoimetaja Indrek Ude
