Veerpalul on üliharuldane geenimutatsioon
Nüüd võin aga Eesti avalikkust teadlaste tulemustest teavitada: Andrus Veerpalul on unikaalselt võimas treeningujärgne kasvuhormooni produktsioon.
Leidsime Veerpalu kasvuhormooni geeni promootoris viis mutatsiooni. Eraldi võetuna pole ükski neist mutatsioonidest ebatavaline, kuid viie mutatsiooni kombinatsioon (mida nimetatakse ka haploplokiks) on üliharuldane. Seda esineb vaid poolel protsendil inimestest. Seega on Andrus Veerpalu puhul tegemist harvaesineva kasvuhormooni sekretsiooni mehhanismiga.
Sportlase jaoks on selline taastuda aitav mutatsioon tegelikult suur õnn. Talle ei saa erilisust ja kuulumist populatsioonist 0,5 protsendi sekka pahaks panna – teda treenitakse selle nimel, et ta oleks eriline.
See, et Veerpalul on ülivõimas treeningujärgne kasvuhormooni produktsioon, oli tema tiimile tegelikult juba varem teada. Aastatel 2007–2010 oli Veerpalu meeskond pidevalt monitoorinud tema kasvuhormooni taset: üks proov võeti enne kolme-neljatunnist ränkrasket treeningut, teine pärast seda. Seejuures kasutas Veerpalu tiim nii-öelda arstlikku kasvuhormooni määramise proovi, mitte seda, mida kasutab WADA. Selgus, et kui teistel suusatajatel tõstab treening kasvuhormooni taseme ligi kümnekordseks, siis Veerpalul sajakordseks. Ülivõimsa kasvuhormooni produktsiooniga paistab silma ka Jaak Mae, kelle kasvuhormooni tase tõuseb sellistes tingimustes keskmiselt 60-kordseks.
Kui kaua püsib sportlase veres treeningujärgne kõrge kasvuhormooni tase? Iga 20 minutiga pärast treeningut langeb kasvuhormooni tase kaks korda. Niisiis peaks kasvuhormooni tase veidi enam kui kaks tundi pärast treeningu lõppu langema tavapärasele tasemele ka sportlasel, kellel see on pärast treeningut sajakordistunud. Veerpalu viibis aga pärast treeningut alpimajas ja seal kasvuhormooni tase mitte ei lange, vaid peaks hoopis veelgi tõusma.
Mina teadlasena võin öelda: seda meetodit kasutades ei saa Andrus Veerpalu dopingu kasutamises süüdi mõista. Ei ole põhjust kahelda Andrus Veerpalu väites, et ta pole dopingut tarvitanud.
Mida me uurisime?
Eksperdirühm uuris Veerpalu dopinguproovi võtmise protseduuri ja WADA proovide metoodikat laiemalt, et välja selgitada, kas positiivne dopinguproov võis olla vale.
Mis tahes teadusanalüüs saab toimuda teatud eelduste puhul. Neid eeldusi oli seekord kaks.
1. Veerpalu ja kaks tema tiimi liiget kinnitasid kasvuhormooni mittetarvitamist.
2. Nad esitasid ka tõendeid, et proov võeti äärmuslikes tingimustes: pärast pikaajalist treeningut ja alpimajas.
Meie analüüsi eesmärk ei olnud sportlase puhtakspesemine, vaid kogu analüüsi protsessi üksikasjade eelarvamusteta analüüs, lähtudes teaduseetikast, teadusuuringute headest tavadest ja rahvusvaheliselt aktsepteeritud meditsiinilistest eeskirjadest ja reeglitest.
Kuna sportlane ja tema meeskond kinnitasid, et ei ole kasvuhormooni tarvitanud, pidid proovi tulemuse põhjused olema mujal. Keskendusime kolmele põhisuunale.
1. Kõrvalekalded rahvusvahelistest proovi käitlemise reeglitest: proovi võtmine, selle säilitamine ja transport.
2. Sportlase organismi seisundist lähtuvad mõjurid, füsioloogiline ja geneetiline eripära jms.
3. WADA analüüsi metoodika üksikasjad ja sellega kaasnevad probleemid.
Proovi vähe katsetatud
WADA teadusdirektorina tegutsenud Oliver Rabin on öelnud, et kasvuhormooni määrav proov „on olnud kõige keerulisem, mille WADA on kasutusele võtnud”. Meetodi väljatöötamine on kestnud pikka aega, kuid väheste tulemustega ja tagasilöökidega. Mitu prominentset dopinguvaldkonna teadlast on seda proovi teravalt kritiseeritud (Catlin ja Sönksen).
Kuna on kaks erinevat kasvuhormooni eritamise mehhanismi, siis ei saa põhimõtteliselt väita, et kasvuhormooni eri isovormide suhe on ajas muutumatu. Selleks pole bioloogilist, keemilist ega füsioloogilist põhjust. WADA teab, et vahetult pärast treeningut võib oodata proovi valepositiivset vastust ja et see efekt kaob umbes kahe tunni jooksul. Kuid selline muutus võib kesta ka palju kauem.Kasvuhormooni ja selle regulatsiooni on uuritud väga palju ja põhjalikult, kasvuhormooni eri isovormide reguleerimist aga hämmastavalt vähe. Isovormide suhte konstantsust väita on seetõttu kummaline.
Igasuguste diagnostiliste proovide (sh dopinguproovide) puhul on saanud normiks katsetada proovi piisavalt suurtes valimites. See annab adekvaatse ülevaate tulemuste varieeruvusest nii „negatiivsete” (kõnealusel juhul dopingut mittetarvitanute) kui ka „positiivsete” (dopingutarvitajate) hulgas ja lubab arvutada otsuse tegemiseks sobiva piirväärtuse. See on tavaliselt valitud nii, et valepositiivsete ja valenegatiivsete tulemuste tõenäosus oleks võimalikult väike.
Kõnealuse proovi kohta ei õnnestunud meil leida andmeid, et selline ulatuslik katsetamine oleks kunagi toimunud. WADA andmete kohaselt on piirmäär leitud suhteliselt väikese dopingut mittetarvitanud indiviidide valimi põhjal ja eeldusel, et mõõdetav näitaja on normaaljaotusega iseloomustatav.
Sellistel eeldustel – arvestades veel, et tegemist on üsna väikeste arvudega (vahemikus 0–1,5) – peaksid negatiivsed väärtused olema võimalikud kahe isovormi puhul vähemalt kolmel protsendil indiviididest. See on aga võimatu, sest mõõdetavad suurused on positiivsed!
Modifitseerides neid arvutusi nii, et negatiivsete väärtuste esinemine ei oleks enam lubatud, saame piirväärtuseks ligikaudu 2,8. Selle põhjal tuleks Andrus Veerpalu B-proovi pidada negatiivseks.
Proovi väljatöötamisel kasutatud valim on tänapäevaseid standardeid arvestades ilmselgelt liiga väike. Samuti ei olnud katsealuste puhul tegemist kestusalade tippsportlastega. Seetõttu ei tea me, millises ulatuses võib mõõdetud näitaja suhe varieeruda Andrus Veerpalu sarnastel tippsuusatajatel.
Ühtlasi puudub ka nn positiivne valim (v.a kümne indiviidi mõõtmistulemused, kelle andmeid on esitatud äärmiselt puudulikult) – inimesed, kes oleksid tõesti tarvitanud sünteetilist kasvuhormooni.
Seega ei ole teada, kas ja kui tõenäoliselt võiks Andrus Veerpaluga samasuguse tulemusega proovi anda sportlane, kes on tõepoolest dopingut tarvitanud.
A- ja B-proovi väga suur erinevus ületab tunduvalt WADA poolt esitatud andmetes nimetatud varieeruvuse. Ka see suurendab kahtlusi proovi usaldusväärsuse kohta.
Verd tsentrifuugiti liiga hilja
Kui mingi proovi metoodikas on kindlaks määratud selles kasutatava materjali kogumise, transpordi ja käitlemise reeglid, siis tuleb neid ka järgida.
Veerpalu juhtumi puhul eraldati vererakud seerumist alles 65 tundi ja 20 minutit pärast vere võtmist. Meditsiinilaborites kasutatav metoodika nõuab, et kasvuhormooni prooviks kasutatav veri peab olema tsentrifuugitud kaheksa tunni jooksul alates vere võtmisest. See nõue ei ole formaalne. Nimelt hakkavad pikema aja jooksul veres toimuma protsessid, mis võivad oluliselt mõjutada kasvuhormooni isovormide määramist.
Kuigi WADA proovide käsitlemise reeglistik teeb proovimaterjali puhul mööndusi ja sätestab, et proovid peavad jõudma laborisse hiljemalt 48 tundi pärast võtmist, on kohustus proovid kohe tsentrifuugida. Ent Andrus Veerpalu vereproovid tsentrifuugiti 65 tundi ja 20 minutit pärast vere võtmist! Kui lisada tõsiasi, et puudub info proovi säilitustingimuste kohta esimese nelja tunni ja 50 minuti jooksul ja dokumentidest ei nähtu, et transpordi ajal oleks pidevalt tagatud nõutud 2...8 oC temperatuurivahemik, saame kahtluse alla panna proovi kõlblikkuse kasvuhormooni määramiseks. Sellele oleks pidanud tähelepanu pöörama ka Kölni labor.
Tutvunud kõigi materjalidega ja teinud põhjaliku analüüsi, leidsid teadlased, et Veerpalu juhtumi menetlus ei välistanud valepositiivse tulemuse saamist. Teadlastena hindame ja toetame WADA võitlust puhta ja ausa spordi nimel, kuid sama tähtsaks peame ka kasutatavate menetluste, meetodite ja proovide käitlemise kvaliteeti ja läbipaistvust.
On öeldud, et inimesed, kes armastavad seadusi ja vorsti, ei tohiks näha, kuidas neid tehakse. Kahjuks peab sama ütlema ka WADA menetluste ja kasvuhormooni proovi kohta. Kasvuhormooni proovi puhul on lubamatult palju puudujääke, et neist lihtsalt mööda vaadata.
Anton Terasmaa (PhD) kuulus teadlaste rühma, mis analüüsis Andrus Veerpalu kaitsjate palvel tema dopingujuhtumit.
