HEIKI SUURKASK: Madisson asub looma parteid, mille ta äsja lõplikult põhja laskis

Juhuslikult olin ka mina nende inimeste hulgas. Tiit Madissoni seal aga ei olnud, sest KGB oli ta aegsasti Rootsi lennukile toppinud.

Ka polnud Pilistveres Robert Villi ega Roman Ubakivi, kes minu andmetel kuuluvad praegu Keskerakonda. Ka polnud seal suurt Risto Teinose sõpra Aavo Savitschit. Need mehed on aga ujunud Madissoni kaitsva lipu alla, ja tulemus on see, et veel nende loomata partei peab hakkama tõestama, et ta pole kaamel.

“Eesti ei vääri omariiklust” on küll idiootlikuim avaldus, mida ma 1987. aasta Madissoni suust praegu oleks lootnud kohata. Nii ta aga oma leheküljel ometi väidab. Programmi, mis eitab Eesti riiki, ei saa mina küll elu sees omaks võtta ja ERSP nime all selle kuulutamine on ikka absurdsuse tipp.

Risto Teinonen ja Andrei Zarenkov võivad ju olla “toredad sõbrad”, kellega koos Eesti riiki vihata, kuid mina lõpuks enam ei tea kuidas Madissoni elutööd hinnata, sest niivõrd lähedale oma suurele eesmärgile pole KGB kunagi varem jõudnud – näidata Eesti rahvuslast ühe haakristi kummardava võõrriigi orjana, kellel oma riiki vajagi ei ole. Millise riigi rahvuslane ta siis on? India oma või?

Solvumine on poliitikas tavaliselt ikka väga sant nõuandja. Admiral Pitka solvus kunagi ja lahkus Eestist. Kapten Paul Laamann pandi Eesti Vabariigi poolt Boriss Kummiga samasse vanglasse. Kuid ometi ohverdasid Pitka ja Laamann 1944-1945 oma elu iseseisva Eesti eest. Solvumisest on nähtavasti võimalik ka üle saada.

Paraku on ka Tiit Madissonil piisavalt põhjust olla solvunud. KGB korraldas ta esimest kord vangi. Eesti Vabariigi kohtuvõim ei suutnud eeskujust üle olla ja karistas Madissoni veel korra olematu riigipöördekatse eest. Kuid KGB-le on Madisson mingil põhjusel andestanud, sest tema suurimad vihavaenlased on tänaseni Mart Laar, Lagle Parek, Tunne Kelam ja mis kõige kummalisem, ka Jüri Liim. Just neid nimesid loen ma Madissoni viimastest avaldustest.

Nõus, Parek oli siseministrina nõrk, sattudes vanade “organite” mängudevõrku, mis kulmineerus Jäägrikriisi ja Madissoni olematu riigipöördega. Ka Kelam kaotas sel ajal palju oma jalgealusest, ning ERSP kaotas oma identiteedi. Kuid kui palju Eesti elanikest üldse enam mäletab, et Parek kunagi ministriks oli. Ja see pole küll mingiks õigustuseks, et Eesti kodanikelt nende riiki “tagasi” võtta.

Ja kas tõesti peab igal “juhil” olema oma jõuetu parteikene: Martin Helmel oma, Tiit Madissonil oma, Jüri Liimil oma, Vello Leitol oma, Ahti Männil oma, Tõnu Ojamaal oma, jne, sest kõigi rahvuslike jõudude ühendamisest astus Madisson Liimiga kakeldes veelgi kaugemale. Ükski nendest meestest pole ise võimeline rahvast ühendama, kuid tagasi astuda ka ei kavatse ja siis veel nutab, miks rahvuslikud jõud ei koondu.

Ja ega ikka lauluväljaku täit rahvast ühte parteisse koondagi. Kuid mis puutub siia see muinasaegse nuiamehe kuvandi vahetamine eestiaegse härrasmehe vastu, mis Madissoni ikka veel solvab? Oleks Rahvuslaste Keskliit 1995. aastal korjanud sama palju hääli kui too kõvakübaraga härrasmees 1992. aastal, saaks ehk isegi aru.

Miks peaks see mind liigutama? Kui Madisson tahab oma 1987. aasta kõne tagasi võtta, ja nüüd asuda Nõukogude Liidu järel ka Eesti Vabariiki likvideerima, peaks see olema tema isiklik südametunnistuse piin. Isegi kui ta ennast õhku laseks, jääks riik ikka püsima. Paraku üritab ta koos endaga põhja tõmmata kõiki, kes tema 1987. aasta kõnest julgust said.

Esimene ja ainus ERSP koondas inimesi, kes olid tegutsenud põranda all või piketiga tänavail, üritades saavutada inimõiguste austamist, poliitvangide vabastamist, Eesti riiki, milles ei oleks võimalik ühelgi parteil ainuvõimu kehtestada. Vägivallatu võitlus oli raudne põhimõte, ka asuti Eesti Vabariiki taastama selle kodanike endi kätega, mis kinnistus aasta hiljem kui kodanike komiteed registreerisid 500 000. kodaniku ja kodakonduse taotleja. Kuna ERSP tegevuse aluseks oli just Molotovi ja Ribbentropi pakti avalikustamine, ei tulnud sel ajal isegi mõttesse, et võiks Ribbentropi pidada õigemaks kui Molotovi.

Kuna Madisson pidas esimese Hirvepargi kõne, tuleb teda pidada kangelaseks, kuid kas üks mees ikka peab oma elutöö enne siit ilmast lahkumist täielikult vastu taevast laskma? 1988. ja enamikus ka 1989. aasta sündmustest jäi Madisson kõrvale, ning hiljem pole ta kahjuks suutnudki meie ühiskonda mahtuda. Oma süü on ka ühiskonnal, sest Madisson pole ju ainuke solvunu. Mart Niklus ega Kalju Mätik pole küll kuidagi ära teeninud halvustavat kohtlemist.

Kuid järgmisi põlvkondi selles süüdi teha ikkagi ei saa, aga just nendelt tahab Madisson “väärimatut” riiki ära võtta.

Vapside peamist kogemust pole nähtavasti omandanud ei Ubakivi ega Liim – kui sa hakkad nende eeskujul vabadusi likvideerima, oled sa ise tõenäoliselt esimene, kes nendest ilma jääb. Pätsi eeskujust ma ei räägigi.

Stalin ja Hitler on kaks kurjuse kehastust, ja kui Madisson enam nii ei arva, võtab ta tagasi vaid omaenda 1987. aasta sõnu. Risto Teinonen ja Vello Leito on loomas uusi müüte mingist 15. oktoobri 1939. aasta lepingust, mida paraku kunagi sõlmitudki ei ole ja mis ei saanud kohe kuidagi määrata baasidelepingut kaks nädalat varem. Nende mainitud kuupäeval oli Punaarmee juba Eestis sees.

Ei tea küll miks hakkab Leito teooria üha enam meenutama Venemaa välisministeeriumi propagandat? Või tegelikult, äkki ikka tean küll. Ühel hetkel kuuleme ilmselt ka Madissoni suust väidet, et MRP-d pole kunagi olnudki? Tema välismaised sõbrad ju ütlevad talle kõike ette.

Kui minult, ERSP omaaegselt asutajaliikmelt, küsitaks täna, kas on vaja luua ausamat poliitikat teostavat parteid, võiks vastus olla isegi jah. Läti kogemus ütleb, et ausatele poliitikutele ikka ruumi leidub. Kuid see eeldaks ideed, mis oleks vastuvõetav kodanikele, kelle käes on siiski riigi kõrgeim võim. Ja see eeldaks ka valijatega suhtlemise oskust nii nagu ERSP-l, kristlikul liidul ja muinsuskaitse seltsil 1989. aastal. Ja igal juhul ei kannata ta juhti, kes enda kõrval kedagi muud näha ei talu.

Paraku Madissoni, Savitschi, Villi ja Ubakivi parteialgatus ei kõla enam ausana. Sellise mainekujundusliku ämbri järel on valetamata võimalik luuagi vaid Suur-Saksa natsionaalsotsialistlikku, mitte väikeriigi sõltumatust kuulutavat parteid. Kuid sel juhul peaks Madisson kannatama välja ka juudaseeklite koorma, mida NKVD sellenimelise moodustise eelmisele loojale Joosep Meibaumile 1941. aastal maksis ja mille eest sakslased Meibaumi hiljem hukkasid. Kas tõesti maksis Pärnu KGB Madissoni 1987. aastal lennukisse tõstes veelgi rohkem?

1988. aasta ERSP-d ei asutanud KGB, kuigi üritas sinna sisse kindlalt ka oma koputajaid sokutada. Vahel on võimatu teha vahet, kas mõni KGB pideva surve all olnud isik samal ajal ka libastus. Kuid alates Rahvuslaste Keskliidu päevist on Madisson muutunud lausa sadamaks, kuhu seilavad järjest kahtlasema taustaga mehed. Ja tulemus on see, mida me nüüd helpima peame.