Viktor Juštšenko allakäiguspiraali pani keerlema tähehaigus

Mürgitamise tõttu rikutud näoga oma 55 eluaastast mõnevõrra vanem välja nägev Juštšenko on paistnud eredalt silma nii riigijuhiks saamise kui ka ametist lahkumisega. 2004. aastal kogus ta vähemalt kogu Euroopat ärevuses hoidnud oranži revolutsiooni ajal rahva 52-protsendise toetuse. Veidi rohkem kui viis aastat hiljem pooldas tema tagasivalimist kümme korda vähem inimesi – vaid 5,5 protsenti.

Uuemas Euroopa ajaloos pole ükski teine tagasivalimist taotlenud president nii haledasti läbi kukkunud. Tema saatus on võrreldav vaid Slovakkia endise riigipea Rudolf Schusteri omaga, kes pälvis 2004. aastal teiseks ametiajaks kandideerides seitsmeprotsendise toetuse.

Mida sai Ukraina keskpanga endine juht ja ekspeaminister Juštšenko, kes 1997. aastal kuulus ajakirja Global Finance meelest maailma kuue parema pankuri hulka, nii kapitaalselt valesti teha? Miks rahvas temas nii rängalt pettus?

2004. aasta detsembris paistis Euroopale ja ka meile Eestis, et enamik Ukraina rahvast on üksmeelselt Juštšenko selja taga. Tegelikult said paljud tollal valesti aru – suurem osa rahvast ei olnud mitte Juštšenko poolt, vaid teise kandidaadi Viktor Janukovitši vastu. Selle vastu, et eelmise presidendi Leonid Kutšma võim jätkuks, sest Janukovitš oli tema favoriit. See on oluline eeldus Juštšenko languse mõistmiseks.

Nõrk meeskond

Šota Gulijev (54) juhib koos oma isaga Odessa kõige edukamat veinitööstust Franzuski Bulvar, mille vahuveine müüakse ka Tallinnas. Üldise majanduslanguse taustal läheb nende firmal suhteliselt hästi. Erinevalt paljudest ukrainlastest ei vaata ta seetõttu tulevikku pessimistlikult.

Juštšenko peamiseks miinuseks nimetab Gulijev tugeva meeskonna puudumist. „Inimesed, kes ümbritsesid teda 2004. aastal Maidanil (ukraina keeles väljakul ehk täpsemalt Kiievi keskväljakul oranži revolutsiooni südames – toim), reetsid ta kiiresti,” nendib Gulijev. „Ta tahtis Ukraina jaoks head – poliitikutest on Juštšenko ilmselt Ukrainas kõige korralikum inimene –, aga ta oli liiga nõrga iseloomu ja meeskonnaga.”

Demokraatia vajab Gulijevi meelest püsimiseks korda, aga Juštšenko ei suutnud seda luua. „Tema korraldusi ei täidetud. Normaalne vertikaalne võimustruktuur sisuliselt puudus,” heidab ta lahkuvale presidendile ette.

„Juštšenko poliitika läbikukkumise põhjus on lihtne – ta on poliitik, kes sündis valel ajal. Kui ta tulnuks võimule 20–25 aastat hiljem, siis oleks tema valitsus­aeg olnud Ukrainale kuldajastu. Siis poleks enam seda põlvkonda, kes mäletab NSV Liitu,” arvab Gulijev. „Ta tegi väga palju Ukraina eneseteadvuse tõstmiseks, aga majanduses tegi ta muidugi suuri vigu.”

Ukraina rasketööstuse keskuses Donetskis elav sotsioloog ja ajakirjanik Aleksei Ivanov (34) ütleb, et Juštšenko tuli võimule suurte lootustega, aga oma küm­­nest avalikult välja käidud lubadusest „Kümme sammu inimeste poole” ei täitnud ta pea­aegu ühtegi. „Ajalugu andis talle ju suure šansi – kuu aega pärast revolutsiooni oli isegi Donetskis tema usaldusreiting 75 protsenti! Siin, Donetskis, mis kuu aega varem hääletas üksmeelselt Janukovitši poolt!” hüüatab mees ja viskab pliiatsi hooga vastu lauda.

Ivanov loeb punkthaaval üles põhjuseid, mida kõike Juštšenko valesti tegi ja mis talle kui presidendile tema meelest kätte maksid.

Ivanov kõverdab esimese näpu. „Vene keele kasutamise tugev piiramine. Enne Juštšenkot ei puudutanud ukraina keele nõue kuidagi tavalisi inimesi, nüüd dubleeritakse isegi kõik kinofilmid, ka venekeelsed, üle riigi ukraina keelde.”

Ivanov kõverdab teise näpu. „Katse luua monopoolset õige­usu kirikut, mis alluks Moskva asemel Kiievi patriarhaadile. Usklike jaoks on see suur traagika. Kirikus käivad ju rohkem vanemaealised, kes kardavad, et neilt võetakse nende kirik ära.”

Kolmas näpp vajub Ivanovi pihku. „Ta purustas aktiivselt sidemeid Venemaaga ja tülitses Vene gaasimonopoliga Gaz­prom. Miks ikkagi Juštšenko ­tü­histas kümneaastase väga soodsa lepingu Gazpromiga, mille alusel sai Ukraina gaasi 50 dollariga, mis oli odavam kui paljudes Venemaa enda regioonides?”

Ivanov kõverdab neljanda näpu. „Ajaloo ümberkirjutamine. Juštšenko lahkumine näitab, et Ukraina natsionalism ei lähe ikkagi rahvale peale!” Donetskis kannavad seitse linnarajooni üheksast endiselt Nõukogude-aegsete riigitegelaste nimesid nagu Vorošilovskaja, Budjonnovskaja, Kirovskaja. Ei muutu seal selles osas niipea midagi.

Kompromissitu poliitik

Väikeats kõverdub ja Ivanovi vasak käsi ongi rusikas. „Juštšenko valetas avalikult rahvale, andes liiga palju lootust, et liigume kiiresti Euroopa Liidu poole. Praeguseks oleme Euroopa Liidust vist veel kaugemal kui 2004. aastal. Isegi naaber Poola pole meile viisavabadust andnud.”

Ivanovi kokkuvõte. „Kui Juštšenko tuli võimule, siis ta ei taibanud ühte lihtsat asja: poliitika on kompromisside kunst. Nagu iga natsionalist, oli ta romantik ja kompromissitu.”

Donetski serval asuva Trudovskaja kaevanduse kaevurite ametiühingu asejuht Aleksandr Holovanov (49) on hr Mure ise, kui Juštšenko kohta küsin. Ta vaikib üsna pikalt, ohkab ja võtab joonlaua pihku. Ei, ta ei murra seda vihaga pooleks, kuigi näost on näha, et tema ärritus kasvab. Ametiühinguliider talitseb ennast hästi.

„Kas piisab, kui ma ütlen, et mul pole mitte midagi positiivset öelda ja ma ei arva temast mitte midagi?” küsib ta. Laiutan käsi – eks selline vastus näita ka suhtumist. Aga Holovanov teeb siiski suu lahti, nagu tahaks midagi lisada. „Mis kõike seda demokraatiat puudutab, siis 1991. aastast räägime ja teeme, mida tahame, aga ainult jutt majandust ei päästa,” paiskab ta ühe hinge­tõm­bega.

Lääne-Ukraina ja ukraina rahvusluse mitteametlik pealinn Lviv suhtub Juštšenko viisaastakusse armulikumalt. Mõistmisega, oleks täpsem sõna. Lvivi oblastis sai Juštšenko kogu ülejäänud riigi taustal hiilgava tulemuse – 30 protsenti hääli.

Lvivis elav laulja, ajakirjanik ja politoloogia õppejõud Sofia Fedina (25) ütleb, et paljude Juštšenko lubaduste täitmata jätmises on süüdi nende inimeste kannatamatus,  kes oranži revolutsiooni ajal seisid Maidanil ja hääletasid tema poolt. „Presidendivalimised toimusid detsembris 2004, 2006. aasta alguses olid parlamendivalimised ning selle veidi rohkem kui aasta jooksul jõudsid inimesed Juštšenkos juba pettuda, pettuda Maidani-aegsetes ideaalides,” räägib Sofia väga kirglikult. „Miks ei valitud parlamenti Juštšenko toetajaid, kes oleks aidanud tema lubadusi ellu viia? Inimesed uskusid, et kõik muutub kiiresti, aga nii ei juhtu kunagi!”

Juštšenko tegi muidugi Sofia sõnul vigu, aga seda kompenseeris tema sõnul Juštšenko kindel siht arendada Ukraina riiklust. „Tugev riiklus peab olema see baas, millelt peab arenema kõik,” sõnastab Sofia Juštšenko riigivalitsemise idee. „Viie aastaga ei saa kahjuks ühte rahvust uuesti taastada, kui seda on enne üle 300 aasta hävitatud.”

Nii arvab Sofia kui laulja, kes esitab peamiselt rahvalaule ja patriootilisi viise. Nüüd põhjendab Sofia Juštšenko läbikukkumist kui politoloogia õppejõud Lvivi vanas ülikoolis.

„Juštšenkole heidetakse ette, et ta ei täitnud oma lubadusi, aga unustatakse ära „väike” sündmus, mis juhtus enne 2004. aasta valimiste kolmandat vooru. See on põhiseaduse muutmine 2004. aasta lõpus, millega anti mitmed senised presidendi volitused peaministrile, näiteks kontroll paljude riigiasutuste üle,” räägib ta. „Põhiseaduse muudatused oli see kompromiss, millega Kutšma nõustus Kwasniewski ja Solana vahendusel võimu vabatahtlikult loovutama ning mis võimaldas Juštšenkol kolmandas voorus võita. Selle kompromissiga sai Juštšenko küll presidendiks, aga kaotas suure hulga reaalset võimu.”

Lvivis asub Ukraina üks väheseid konkreetselt 1941. aasta Nõukogude okupatsioonile pü­hen­datud muuseume. See tegutseb endises vanglas, kus Nõu­kogude võimu esindajad lasksid enne Saksa vägede saabumist kohalikke sadade kaupa maha. Muuseumi direktor Tarass Tšoli (32) leiab, et Juštšenkol polnudki Ukrainas eriti reaalset võimu.

Kaos ja korruptsioon

„2004. aasta lõpus kuulus Juštšenko lähikonda palju rikkaid ärimehi, kes tahtsid muuta jõudude vahekorda Ukraina ärimaailmas. Lihtsate inimeste probleemidest ei mõelnud neist eriti keegi, neil olid muud mured. Mingit meeskonda nad Juštšenko selja taha ei moodustanud,” on Tšoli nõus veiniärimees Gulijeviga. „Juštšenko oleks pidanud oma tiimi võtma rohkem noori, kel polnud oma ärisid ega huve. Veel parem, kui ta oleks palganud riigijuhtimiseks spetsialiste välismaalt, nagu tegi diktaatoriks peetud Pinochet Tšiilis.”

Lisaks sellele rõhutab muuseumi direktor, et enne 2004. aasta valimisi tõsise mürgitamise üle elanud Juštšenko on endiselt haige ja peab end pidevalt ravima. „Ta ei suutnud isegi jõustruktuuride etteotsa panna oma inimesi. Kokkuvõttes tuli välja täielik kaos ja kõikjal lokkab korruptsioon,” märgib Tšoli ja räägib mulle vohava korruptsiooni kohta lugusid Lvivi prokuröride igapäevaelust.

„Lvivi ühe rajooni prokurör elab minu lähedal. Ta ehitas endale poole aastaga maja, tal on kolm Jaapani autot, kuid seejuures on tema ametlik palk maksimaalselt 5000 grivnat (6700 krooni),” imestab Tarass Tšoli. „Teine Lvivi rajooniprokurör sõitis hiljuti suurel kiirusel öösel oma maasturiga BMW X5 otsa Ladale, mille juht hukkus. Prokurör sõitis koju ühelt peolt ja võib arvata, et ta ei olnud kaine. Temaga ei juhtunud mitte midagi!”

„Tekib ju loogiline küsimus: kuidas saab Juštšenko riigis, kus prokurör või rahvasaadik tapab tänaval inimesi ja pääseb karistuseta, teha suuri reforme?” märgib Tarass, kelle arvates räägivad toodud näited Juštšenko poolt. „Kui Juštšenko oleks diktaator ja tal oleks sada protsenti võimu, siis võiks talt tõesti küsida: mis toimub? Aga Juštšenkol on riigis presidendina maksimaalselt kümme protsenti võimu.”

Staaritses raja taga

Kümme aastat Kiievis poliitika­ajakirjanikuna tegutsenud ja nüüd maailmapoliitika instituudi asedirektorina töötav Sergei Solodki (33) peab Juštšenkot tähehaiguse ohvriks. „Ta vaimustus liialt oma võidust,” kritiseerib Solodki. „Ukrainas olid rahval suured lootused, aga Juštšenko pööras rohkem tähelepanu välimaale kui oma  rahvale ja reformidele. Tal oli välismaal sõna otseses mõttes tähehaigus, ta ei pööranud seal viibides mingit tähelepanu kriitikale oma riigi kohta.”

Seetõttu kaduski rahva usaldus Juštšenko vastu Solodki sõ­nul väga ruttu – aastaga langes  tema toetus viis korda!

Juštšenko sisepoliitilise enesehävituse alguseks peab Solodki hetke, kui ta läks tülli oranži revolutsiooni ajal kõikjal tema kõrval seisnud Julia Tõmošenkoga. Tüli päädis Tõmošenko tagandamisega peaministri kohalt 2005. aasta septembris. Revolutsiooni kangelased ei suutnud koos olla isegi ühte aastat. „Sellest hetkest hakkas Juštšenko vastu võitlema kogu Ukraina poliitiline eliit. Juštšenko tegi ise ka rumalusi ja oleks olnud imelik, kui sellises olukorras oleks tema reiting säilinud,” nendib Solodki.

Edukas Kiievi kunstnik Oleg Komarov (37) arvab samuti, et Juštšenko viibis liiga palju välis­maal ja riik ei saanud sellest mingit kasu. „Kui inimene on president, siis ta peab sõitma mööda maailma ja tegema kokkuleppeid majanduse arendamiseks, kuid tema reisis mööda maailma avaldustega holodomorist ja muudest ajalooasjadest. Aga ei mingeid äriplaane riigi jaoks,” arutleb Komarov. „Seega ei olnud ta nagu Putin, kes sõitis kord ühte riiki, siis teise riiki ja sõlmis kokkuleppeid. Või nagu Kasah­stani president. Selles mõttes oli Juštšenko nõrk.”

„Kahjuks Juštšenko mängis presidenti, mitte ei olnud president,” lisab Olegi abikaasa Evelina Beketova (32), kes on samuti kunstnik. „Ta meeldib mulle väga kui inimene, aga üldse kohe ei meeldi kui president. Kuid Ukraina rahvas on läbi ajaloo kogu aeg oma juhtides pettunud. See on rahvale nagu veskikivi.”

Kolme päeva pärast valib Ukraina rahvas endale iseseisvus­aja neljandat presidenti. Pettumuse oht on endiselt suur.

Julia Tõmošenko, praegune peaminister

Kohtute puhastamine

Hoiuste tagastamine

•• Liikuda Euroopa Liidu suunas, aga NATO-ga liitumise kava kül­mutada.

•• Erastamise kiirendamine, tugev grivna.

•• Oligarhide mõju kõrvaldamine poliitikast.

•• Kohtutest korruptsiooni väljajuurimine ja nende sõltumatuse kindlustamine.

•• NSVL-i Hoiupangas kaotatud hoiuste tagastamine.

•• Investoritele kümneaastane maksupuhkus.

Viktor Janukovitš, ekspeaminister

Maksupuhkus ja erastamine

Tulumaks 19 protsenti

•• Vene keelele ametliku vähemus­keele õigused.

•• Ukraina peab olema neutraalne riik, ei NATO-ga ühinemisele.

•• Viieaastane maksupuhkus väike- ja keskmise suurusega ette­võtetele, tulumaks 19 protsenti.

•• Piiratud erastamine, grivna vahetuskursi stabiliseerimine.

•• Ukraina 2020. aastaks maailma juhtivaid riike koondava G-20 liikmeks.

•• Kolm Ukraina ülikooli maailma 500 parima ülikooli sekka.

Vaata ka:

jaanuspiirsalu.blogspot.com