Venemaa julgeolekuprioriteedid aastani 2020: riigi muutmine suurvõimuks

Strateegia näeb muuhulgas ette Venemaa pikaajaliste rahvuslike huvide kaitse, mis hõlmaks dokumendi alusel demokraatia ja kodanikuühiskonna arendamist, riikliku majanduse võimekuse tõhustamist, konstitutsioonilise süsteemi stabiilsuse ja Vene Föderatsiooni suveräänsuse garanteerimist ning territoriaalset integratsiooni. Samuti peaks Venemaa selle dokumendi järgi muutuma maailma suurvõimuks, mille eesmärgiks on säilitada strateegilist stabiilsust.

Julgeolekustrateegia peamine eesmärk on selliste jõudude moodustamine ja pidamine, mis kaitseks riiklikku julgeolekut sisemiste ja väliste ohtude eest.

Strateegia järgi on Venemaa riiklikuks prioriteediks demokraatlik areng, mis tuleb tagada põhiseaduse kaitsmise ja territoriaalse terviklikkuse läbi. Julgeoleku huve lahkav dokument hõlmab muuhulgas ka kultuuri ja teaduse arendamise riiklikke prioriteete.

Julgeolekustrateegia järgi on Venemaa huvides eelkõige riigi kodanike elukvaliteedi tõstmine; võitlus natsionalismi, separatismi ja rahvusvahelise terrorismiga; konstitutsioonilise süsteemi diskrediteerimise vältimine, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse hoidmine, oma konkurentsivõime kasvu taastamine ja rahvuslike huvide järgimine multipolaarsete suhete arendamisel.
Kõige sellega tegelemiseks tuleb riigil aga esmalt lahendada majandusprobleemid, et seejärel asuda taaselustama põliseid vene ideaale ja vaimsust. Dokumendis pole unustatud ka ajaloolise mälu austamist.

Lisaks humanismile ja inimõiguste järgimisele peaks Venemaa tunnustama ka perekondlikke traditsioone ja patriotismi, seisab dokumendis.

Välispoliitilised suhted: prioriteediks energiaressursid

Venemaa välispoliitika peaks dokumendi järgi olema ratsionaalne ja pragmaatiline, et nii vältida kulukaid vastasseise, sealhulgas uut võidurelvastumist. Venemaa võib riikliku suveräänsuse ja rahvuslike huvide kaitsmiseks kasutada nii poliitilisi, legaalseid, välismajanduslikke, aga ka sõjalisi vahendeid.

Venemaa riikliku kaitse strateegilised eesmärgid näevad ette globaalsete ja regionaalsete sõdade ning konfliktide vältimist. Venemaa peab enda jaoks sõjaliseks ohuks arvukate välisriikide poliitikat, kes üritavad suurendada oma sõjalist võimsust, mis võib viia võidurelvastumiseni.
Strateegia järgi on Venemaa rahvusvahelise poliitika peamine tähelepanu suunatud energiaressursside haldamisele Lähis-Idas, Barentsi meres, Arktikas, Kesk-Aasias ja Kaspia mere regioonis. Kui energiaressursside haldamist Venemaa ja selle liitlaste piires ohustavad poliitilised tegurid, võib Venemaa kasutada sõjalist jõudu.


Venemaal tuleb julgeolekustrateegia järgi otsida lahendusi olemasolevate probleemide lahendamiseks ja kriisiolukordade reguleerimiseks regionaaltasandil, tundes samas muret mitteregionaalsete jõudude kaasamise osas.

Venemaa kavandab ka strateegilist partnerlust USA-ga võrdsetel alustel, kuid dokumendi järgi suurendavad 1949. aastal sõlmitud Põhja-Atlandi leping ja sellega seotud mehhanismid ohtu Venemaa julgeolekule. Ühtlasi hoiatatakse dokumendis natsionalistlike tendentside, ksenofoobia, separatismi ja religioosse radikalismi levimise eest, aga käsitletakse ka epideemiate puhkemisest ja värske magevee puudumisest tulenevaid probleeme.

Venemaale võivad dokumendi alusel eelkõige negatiivset mõju avaldada arengud Iraagis, Afganistanis, Lähis-Idas, Lõuna-Aasias, Aafrikas ja Korea poolsaarel. Ka tuumarelvi omavate mittesõbralike riikide hulga suurenemine pole Kremlile meeltmööda.
Venemaa peab strateegia järgi suurendama koostööd Shanghai koostööorganisatsiooni riikidega (lisaks Venemaale kuuluvad sinna Hiina, Kasahstan, Kõrgõzstan, Usbekistan ja Tadžikistan), G8-ga, G20-ga, Indiaga, Hiinaga ja Brasiiliaga. Strateegia näeb ette ka Euraasia majandusliidu tugevdamist, mis on majandusliku integratsiooni tuumik ning koostöö arendamist kosmoseriikidega.

Venemaa peaks strateegia järgi tegema igal võimalikul viisil koostööd Euroopa Liiduga, seda eelkõige majandussektoris, kuid ka välispoliitilisel tasandil, teaduses ja kultuurisfääris. Venemaa on valmis arendama suhteid NATO-ga, kuid tolle sõjatehnika paigutamine Venemaa piiride läheduses jääb Kremli jaoks endiselt häirivaks faktoriks. Venemaa pikaajaliseks huviks on ka Euroatlandi kollektiivkaitse süsteemi moodustamine.