Uus maja ja 62 rubla kuus – pool sajandit tuumareostuses elu eest

 Roh­kem kui 50 aas­tat ta­ga­si Ma­ja­ki tuu­ma­jaa­ma plah­va­tu­se ja sel­le­le eel­ne­nud ula­tus­li­ku ra­dioak­tiiv­se reos­tu­se üle ela­nu­te jutt kõlab peaae­gu sa­ma ab­surd­selt kui Bec­ket­ti või Io­nes­co näi­den­di­te te­ge­las­te oma.

„Jõest ja kae­vu­dest võeti vett pä­rast plah­va­tust ik­ka eda­si, kui­gi külas­se pan­di silt, et vett ei to­hi ka­su­ta­da,” rää­gib 78-aas­ta­ne Zi­fa ·ai­dul­li­na Ta­tars­ka­ja Ka­ra­bol­ka külast, mis jäi plah­va­tus­ko­hast 30 ki­lo­meet­ri kau­gu­se­le. „A­ga kust me siis vett võtma pi­di­me? Kee­gi mei­le ju pu­hast vett ei too­nud.”

Või siis tei­ne Zi­fa rää­gi­tud lu­gu. Lühen­da­tult. „Ke­va­del pan­di kar­tu­lid liht­salt vei­di tei­se koh­ta ma­ha. To­ma­tit ja kur­ki müüsi­me en­di­selt Tšel­ja­bins­ki tu­rul. Kee­gi ei kee­la­nud.” Plah­va­tu­se päe­val kor­ja­tud kar­tu­lid käs­ti siis­ki kõik ma­ha mat­ta ja hei­na­kuh­ja­de peal­mi­sed ki­hid ära põle­ta­da. Ülejää­nud hein söö­de­ti ik­ka­gi loo­ma­de­le, sest mil­le­ga­gi pi­di neid ju toit­ma.

Zi­fa sõnul tu­lid küll pä­rast plah­va­tust külas­se min­gid amet­ni­kud apa­raa­ti­de­ga, mõõtsid ja tea­ta­sid, et koht on vä­ga ra­dio-ak­tiiv­ne. Nen­ti­sid se­da ja sõit­sid mi­ne­ma. Paarkümmend aas­tat ei hu­vi­ta­nud ko­ha­li­ke elu mit­te ke­da­gi.

1957. aas­tal juh­tus Nõuko­gu­de Lii­du sõja­te­ha­seid täis pi­ki­tud Tšel­ja­bins­ki ob­las­tis aja­loo suu­rim tuu­maõnne­tus. Õh­ku len­das sõjatöös­tu­se­le plu­too­niu­mit toot­nud tuu­ma­jaam Ma­jak. Plah­va­tus oli nii võimas, et jaa­ma 240 ton­ni kaa­lu­nud ka­tus len­das mi­ne­ma na­gu müts tuu­li­se il­ma­ga. Ka­tu­setükke lei­ti kol­me ki­lo­meet­ri kau­gu­selt.

30 aas­tat hil­jem toi­mu­nud kuu­lus Tšer­nobõli tuu­ma­jaa­ma plah­va­tus oli üle kümne kor­ra nõrgem. Tšer­nobõli õnne­tust tea­vad kõik, aga Ma­ja­kis juh­tu­nut hoi­dis Nõuko­gu­de võim ku­ni rii­gi la­gu­ne­mi­se­ni oma rah­va eest sa­la­du­ses. Al­les 1990. aas­ta­te al­gu­ses jõudis see laie­malt ava­lik­ku­se­ni.

Kii­ri­ta­da saa­nud ini­me­si ra­vi­va, Tšel­ja­bins­kis asu­va Uu­ra­li ra­diat­sioo­ni­me­dit­sii­ni kes­ku­se di­rek­to­ri Alek­sandr Ak­le­je­vi sõnul pol­nud see õnne­tus aga veel kõige hul­lem. Hul­lem oli see, et see­sa­ma Ma­jak la­si 1949.–1951. aas­ta­ni kõik oma ra­dioak­tiiv­sed reo­veed väi­ke­ses­se Tetša-ni­me­lis­se jõkke. Ra­dioak­tiiv­se­te jäät­me­te süüdi­ma­tult jõkke lask­mi­se ajal elas Tetša kal­las­te küla­des 25 000 ini­mest, kel­le­le ei öel­dud mi­da­gi...

Mis see ikka teeb!

Ve­ne­maa suu­re­ma­te lin­na­de hul­ka kuu­lu­vast, 1,2-mil­jo­ni­li­se ela­ni­ke ar­vu­ga Tšel­ja­bins­kist um­bes tun­ni­se au­tosõidu kau­gu­se­le jää­vas Ozers­ki lin­nas asuv Ma­ja­ki plu­too­niu­mi­te­has on 51 aas­tat hil­jem en­di­selt vä­ga­gi kin­ni­ne ala, na­gu ka se­da ümb­rit­se­vad väi­ke­sed lin­nad. Näi­teks Snežensk, kus töö­ta­ti väl­ja ja ilm­selt en­di­selt konst­ruee­ri­tak­se tuu­ma­ra­ket­te, või Tr­joh­gor-nõi, kus need ra­ke­tid kok­ku pan­nak­se. Kui seal ­kan­dis mii­lit­sa­le va­he­le jääd, tühis­ta­tak­se pa­re­mal ju­hul su Ve­ne vii­sa.

Ma­ja­kist poo­le­tun­ni­se au­to-sõidu kau­gu­se­le jää­vas­se Ta­tars­ka­ja Ka­ra­bol­ka külla või Tetša jõe ää­res asu­vas­se Mus­li­mo­vos­se mi­ne­mast ei kee­la aga kee­gi.

Ise­gi nüüd, üle 50 aas­ta hil­jem näi­tab mu tee­ju­hi, Tšel­ja­bins­ki kesk­kon­na­lii­ku­mi­se Tetša ju­hi Gas­man Ka­bi­ro­vi do­sio­mee­ter sel­le pal­ju ­kan­na­ta­nud jõe kal­dal Mus­li­mo­vo küla juu­res ra­dioak­tiiv­sust üks­ja­gu üle nor­mi. Do­sio­meet­ri kva­li­teet jääb mui­du­gi tead­ma­ta, aga Gas­man ei soo­vi­ta meil üle viie mi­nu­ti jõe ää­res ol­la. (Tšel­ja­bins­kis kin­ni­ta­sid kõik amet­ni­kud, et prae­gu ei üle­ta ra­dioak­tiiv­sus ku­sa­gil Tetša jõe ää­res lu­ba­tud ta­set. Ku­na on ras­ke us­ku­da, et tä­nap­äe­va Ve­ne­maa võim lu­baks ini­mes­tel ela­da eluoht­li­kes koh­ta­des, siis tu­leb neid us­ku­da.)

„Kas sa ra­dioak­tiiv­sust ei kar­da?” küsin hil­jem Mus­li­mo­vo külas ühelt 18-aas­ta­selt ta­ta­ri poi­silt. „A­ga mis tast kar­ta!” vas­tab poiss.

Kui oled sel­le kes­kel ju­ba lap­sest saa­dik ela­nud ja su va­na-ema rää­gib sel­lest sa­ma üks-kõik­selt na­gu pii­malüpsist, siis on ju loo­gi­li­ne, et sa võtad se­da ta­va­li­se as­ja­na. Ise­gi kui SEE on ra­dioak­tiiv­ne reos­tus.

Se­da­sa­ma – mis SEE ik­ka teeb! – ütle­vad kaks ka­la­meest, kes ot­se Tetša jõest ka­lu väl­ja tõmba­vad. Eluaeg ole­me neid Tšel­ja­bins­kis­se müünud, kee­gi po­le kurt­nud, ütleb üks ja näi­tab mei­le suu­repä­rast hau­gi.

Mus­li­mo­vos koh­ta­me am­mu seal ­kan­dis ela­vat 60-aas­tast Vla­di­mir Nes­te­ro­vi, kes se­le­tab mul­le sel­le fa­taal­se ükskõik­su­se ke­nas­ti ära. „Eto russki avos!” Ees­ti keel­de ei saa­gi se­da pä­ris ot­se tõlki­da, aga mõte on sel­les: äk­ki veab, äk­ki ei juh­tu mi­nu­ga mi­da­gi. „Kui­das sa nei­le ka­la­mees­te­le sel­geks teed, et seal ei ole mõist­lik ka­la püüda? Sel­li­sed me, ve­ne­la­sed, ju­ba ole­me,” rää­gib ta naer­des.

Tei­se mus­li­mov­la­se, 72-aas­ta­se Mif­tah Mor­da­no­vi (seal­ kan­dis on ena­mas­ti ta­ta­ri külad) ju­tust tu­leb väl­ja, et mürgi­ta­tud jõe äär­se­te küla­de ela­ni­kel läks vei­di pa­re­mi­ni kui ot­se tuu­ma­jaa­ma plah­va­tu­se tee­le jää­nud ta­ta­ri külal. Nei­le too­di joo­gi­vett ee­malt. Ühe ki­lo­meet­ri kau­gu­selt.

Loo­mad jõid aga ko­gu aeg jõevett. Loo­mi kar­ja­ta­ti eda­si jõeäär­se­tel hei­na­maa­del, na­gu oli teh­tud en­ne reos­tust. Ka sau­na­vett võeti ot­se jõest. Pe­su pes­ti jões eda­si! „Mis see st­ront­siu­mi­ga ri­kas­ta­tud ve­si ik­ka teeb!” nae­rab Mif­tah. Iroo­ni­li­selt mui­du­gi.

58-aas­ta­ne Fai­ma Ma­ga­su­lo­va rää­gib, kui­das ta käis ra­se­da­na Tetša jões sup­le­mas, kui­gi jõgi oli sel­leks ajaks okast­raa­di­ga pii­ra­tud. Aga kus on aed, seal on tea­ta­vas­ti ka aiaau­ke ja pea­le­gi ta­had noo­re­na ik­ka pa­la­va il­ma­ga uju­ma min­na. Ra­dioak­tiiv­sus oli va­nas­ti ju suh­te­li­selt ul­me­li­ne asi, se­le­tab Fai­ma.

Fai­ma laps sündis in­va­lii­di­na, süda­me­rik­ke­ga. Naine ar­vab, et ju see uju­mi­se pä­rast juh­tus. Roh­kem lap­si Fai­ma ei saa­nud.

Kii­ri­tus­hai­geid ra­vi­va kes­ku­se di­rek­tor Alek­sandr Ak­le­jev väi­dab, et te­ge­li­kult ei ole ot­se­selt ra­dioak­tiiv­sus kah­jus­ta­nud nii pal­ju­de ini­mes­te ter­vist, kui 1990. aas­ta­te al­gul kar­de­ti. Hoo­pis te­ra­vam on psühho­loo­gi­li­ne prob­leem, mil­le on ko­ha­li­ke­le te­ki­ta­nud aas­takümneid kest­nud var­ja­mi­ne.

Di­rek­to­ri sõnul pei­tub ini­mes­te mõtle­mi­ses prae­gu suu­rem prob­leem kui nen­de ter­vi­ses. „Kui sa nen­de­ga rää­gid, siis on neil pal­ju müüte ra­dioak­tiiv­su­se koh­ta,” ütleb Ak­le­jev. „Pealtnä­ha täies­ti aru­kas ja ter­ve ini­me­ne rää­gib sul­le, et ta nä­gi, kui­das ra­dioak­tiiv­sus jook­sis möö­da ae­da, hüppas kap­salt kap­sa­le!”

Olukorra pantvangid

Üks osa psühho­loo­gi­li­sest prob­lee­mist on saas­ta­tud alal ela­vaid ini­me­si ra­vi­va kes­ku­se di­rek­to­ri sõnul see, et ko­ha­li­kud ise diag­noo­si­vad en­da­le hai­gu­si. „See on täies­ti mõis­te­tav, kui sa vii­bid pi­de­valt sel­li­ses kesk­kon­nas ega saa mi­da­gi muu­ta,” nen­dib ta.

Pi­dev tead­ma­tu­sest tin­gi­tud st­ress on Ak­le­je­vi sõnul nõrges­ta­nud ini­mes­te im­muun­sust, mis oma­kor­da tä­hen­dab suu­re­mat vas­tuvõtlik­kust kõikvõima­li­ke­le hai­gus­te­le, pea­mi­selt nak­ka­va­te­le.

„A­ga ka pa­ha­loo­mu­lis­te­le kas­va­ja­te­le, na­gu vii­ma­sel ajal on avas­ta­tud,” li­sab Ak­le­jev. „See viib al­ko­ho­li ku­ri­tar­vi­ta­mi­se­ni ja nar­ko­maa­nia­ni, suu­ren­dab ku­ri­te­ge­vust ja ene­se­tap­pu­de ar­vu. Kõik see tu­leb st­res­sist. Tea­tud mõttes on need ini­me­sed oma olu­kor­ra pant­van­gid.”

Mus­li­mo­vos on asi vä­he­malt nii­pal­ju pa­re­maks läi­nud, et Ve­ne­maa tuu­ma­jaa­ma­de oma­nik­fir­ma, riik­lik Ro­sa­tom on 50 aas­tat pä­rast reos­tust ot­sus­ta­nud ko­li­da kõik ot­se jõe ää­res ela­vad ini­me­sed ee­ma­le uu­tes­se ma­ja­des­se. Uued ma­jad asu­vad reos­ta­tud jõest ki­lo­meet­ri kau­gu­sel. Ro­sa­to­mi väi­tel on seal ju­ba pu­has ala. Ela­ni­ke­le an­ti va­li­da: kas an­na­me tei­le mil­jon rub­la või saa­te ka­he­kor­ru­se­li­sed ma­jad koos maa­la­pi­ga. Ena­mik on va­li­nud uue ma­ja.

Vla­di­mir Nes­te­rov näi­tas lah­kelt oma tut­tuut kipsp­laa­ti­dest sein­te­ga, aga puu­vood­ri­ga ma­ja, kus on 85 ruut­meet­rit pin­da ja kok­ku viis tu­ba. Maad an­ti 1500 ruut­meet­rit. Mees oli sil­manäh­ta­valt õnne­lik.

Küsi­mu­se­le, miks näi­teks te­ma pe­re po­le aas­takümne­te jook­sul ome­ti sel­lest reos­ta­tud piir­kon­nast ära ko­li­nud, vas­tas ta kii­relt: „A­ga kes meid kus­kil mu­jal oo­tas? Suu­re Isa­maasõja ajal jäid ju ka ini­me­sed saks­las­te oku­pat­sioo­ni al­la ela­ma ega põge­ne­nud, sest see oli nen­de ko­du.”

Uue ma­ja and­mi­se­ga riik­lik hoo­lit­sus ei piir­du. Kõik saas­ta­tud ala­del ela­vad ini­me­sed saa­vad Ro­sa­to­milt sel­le eest kom­pen­sat­sioo­ni – 62 rub­la. Ees­ti ra­has teeb see 25 kroo­ni.

Ärge naer­ge! Kuid see­sa­ma Vla­di­mir ütles sel­ge iroo­nia­ga: „Eks rii­gi­ju­hid tea­vad pa­re­mi­ni, mis mei­le hea on...” Ta ei rää­ki­nud 62 rub­la pu­hul and­mi­sest, vaid ütles „maks­tak­se”. 62 rub­la eest sai Mus­li­mo­vo poes kaks ja pool saia.

Iga­ta­hes ker­kib Uus-Mus­li­mo­vos­se uu­si ma­ju na­gu see­ni. Ma­ja­karp lüüak­se nä­da­la­ga püs-ti. Mus­talt töö­ta­va­te­le kol­me­liik­me­lis­te­le ehi­tusb­ri­gaa­di­de­le maks­tak­se ühe kar­bi eest 50 000 rub­la (20 000 kroo­ni).

Sügi­sel ava­ti külas uus kool ja las­teaed. Det­semb­ri­kuuks oli las­teaed ju­ba kin­ni pan­dud, sest köö­gist lei­ti oht­li­kud bak­te­rid ja koo­li võim­las oli kaks last ju­ba tõsi­selt vi­ga saa­nud. Võim­le­mis­riis­ta­de kva­li­teet oli nii halb.

Eri­ne­valt Mus­li­mo­vost on Ma­ja­ki plah­va­tu­sest 30 ki­lo­meet­rit ee­mal asu­vat Ta­tars­ka­ja Ka­ra­bol­kat ala­ti pee­tud n-ö puh­taks alaks. Seal­sed ela­ni­kud ei saa ise­gi se­da ka­he ja poo­le saia ra­ha.

71-aas­ta­ne Ga­ri­ful­la Ha­bi­bul­lin (ka sel­les külas ela­vad enam­jaolt ta­tar­la­sed) rää­gib, et plah­va­tus pais­tis sin­na ilus­ti ära. Külas lõiga­ti pa­ra­jas­ti ni­su. „Ma ro­ni­sin geo­dee­ti­de mas­ti ot­sa, kust pais­tis ilus­ti, kui­das seal kõik põles, ka mets ümber­rin­gi,” mee­nu­tab ta. „P­lah­va­tu­se jõud oli vä­ga tu­gev, ma­ja­del len­da­sid ise­gi siin ak­nad eest ära.”

Järg­mi­sel päe­val saa­bu­sid kait­seüli­kon­da­des sõdu­rid. Ga­ri­ful­la mee­nu­tab, et esi­me­ne soo­vi­tus oli: är­ge vett joo­ge. Aga pu­hast vett kee­gi ei too­nud. Nii­siis joo­di ko­ha­lik­ku vett eda­si. Pea­le­gi ei öel­nud kee­gi, miks ei to­hi se­da enam juua. Al­les 1970. aas­ta­tel saa­di Ga­ri­ful­la sõnul tea­da, mis oli juh­tu­nud. „Kes olid nu­ti­ka­mad, said mui­du­gi ko­he aru, mis toi­mus,” li­sab ta.

Ko­ha­li­kud seos­ta­vad kõiki oma hai­gu­si plu­too­niu­mip­lah­va­tu­se­ga. Kui 50 aas­tat ta­ga­si elas Ta­tars­ka­ja Ka­ra­bol­ka külas um­bes 5500 ini­mest, siis prae­gu on ela­nik­ke um­bes 300. Ena­mik ko­lis mui­du­gi ära na­gu ik­ka pro­vint­sikülast, aga ko­ha­li­kud näi­ta­vad mee­lel­di kuut küla­sur­nuae­da ja vih­ja­vad, et küllap oli ra­dio-ak­tiiv­su­sel pal­ju­de sur­mas suur osa.

Uu­ra­li ra­diat­sioo­ni­me­dit­sii­ni kes­ku­se di­rek­to­ri Ak­le­je­vi and­med se­da ei kin­ni­ta. Ta rää­gib, et sta­tis­ti­lis­te näi­ta­ja­te jär­gi ei esi­ne plah­va­tu­se­ga piir­ne­va­tel ala­del roh­kem vä­hi­hai­gu­si kui Uu­ra­lis kesk­mi­selt.

Tetša jõe reos­tu­se piir­kon­na ela­ni­kel on hal­va­loo­mu­li­si kas­va­jaid sa­mu­ti vaid vei­di kesk­mi­sest roh­kem, Ak­le­je­vi sõnul kolm prot­sen­ti. Sa­ma lu­gu on sünnit­rau­ma­de­ga, mi­da oli tõe-poo­lest 1950.–1956. aas­ta­ni kesk­mi­sest roh­kem, aga hil­jem enam mit­te, väi­dab Ak­le­jev.

„Üldi­selt on vä­ga ras­ke kind­laks te­ha, mil­le tõttu on ini­me­ne seal kas­va­ja saa­nud,” rää­gib Ak­le­jev. „Kui ini­me­ne jääb ku­na­gi ra­dioak­tiiv­selt saas­ta­tud piir­kon­nas väh­ki, siis te­ma ja kõik te­ma su­gu­la­sed loo­mu­li­kult väi­da­vad, et see on ra­dioak­tiiv­su­se süü. Neid võib mõis­ta, sest kõik on lu­ge­nud, et ra­dioak­tiiv­su­se ta­gajär­jeks on pa­ha­loo­mu­li­sed kas­va­jad. Aga näi­teks suit­se­ta­mi­ne on vä­hi põhju­se­na pal­ju kor­di oht­li­kum kui ra­dioak­tiiv­sus.” Suit­se­ta­jaid on Ve­ne­maal mui­du­gi pal­ju.

Ja lol­le on ka pii­sa­valt, nen­dib kesk­kon­na­lii­ku­mi­se Tetša juht Gas­man Ka­bi­rov ja pa­ja­tab, kui­das ko­ha­li­kud käi­sid 1990. aas­ta­te al­gul, kui reos­tu­sest võis ju­ba ava­li­kult rää­ki­da, te­le­kaa­me­ra­te ees jões uju­mas ja jõid klaa­si­ga jõevett. Vä­lis­maa aja­kir­ja­ni­ke pal­vel, et saa­da efekt­se­maid kaad­reid.