Uusasukad laeval nimega Mayflower (mailill) randusid Plymouthi kalju äärde 1620. aastal. Nende esimene talv oli ääretult väsitav. Sügise alguseks juba oli 46 inimest 102st Ameerikasse rännanust surnud. Legendi järgi tulid neile appi 91 kohalikku ameeriklast, kelle Cristopher Columbus oli indiaanlasteks ristinud. Usutakse, et ilma indiaanlaste abita ei oleks uusasukad esimest talve üle elanud.

Kui indiaanlased olid neile appi tulnud, siis pidasid uusasukad pidu. See kestis kolm päeva. Ei ole teada, et peo mõte oleks olnud praegune tänupüha, pigem oli see inglaslik viljakoristustööde lõpupäev.

Praegu söövad ameeriklased tänupühal kalkunit. Ei ole teada, kas metsik kalkun ka tollal nende peolaual oli, kuid haned ja pardid kindlasti.

Teine populaarne söök tänupühal on praegu kõrvitsapirukas. Kuid jällegi ei ole teada, kas ka esimesel tänupühal seda söödi.

Järgmisel aastal tänupüha ei pühitsetud, kuid aastal 1623 küll. Asukad olid palvetanud, et neile vihma saadetaks, ning kui järgmisel päeval sadama hakkas, siis kuulutas kuberner jälle tänupüha välja. Juunis 1676 oli järgmine kord, kui pühitseti tänupüha.

1777. aasta oktoobris oli esimene kord, kui kõik tollased 13 kolooniat kogunesid tänupüha tähistamiseks. Tänati muuseas ka lahingu võitmise eest - asukad olid löönud inglasi Saratoga all.

George Washington muutis tänupüha riiklikuks pühaks aastal 1789, ehkki mitmed olid sellele vastu. Hiljem kiitis selle heaks ka president Thomas Jefferson. Alles 1863. aastal kinnitas president Abraham Lincoln tänupüha päevaks novembri viimase neljapäeva.

Siiski muudeti tänupüha kuupäeva veel. Näiteks president Franklin Roosevelt tõstis tänupüha nädala võrra ettepoole, et jõuluostude aeg oleks pikem. Rahvas aga oli sellele vastu ning 1941. aastal kinnitas Kongress igaveseks novembri neljanda neljapäeva tänupühaks.

Sten A. Hankewitz