Üks täht on langenud: aasta Obama võidust

2008. aasta 4. novembri valimistest saadik on võidukat Obamat igal pool näha, eriti muidugi Ameerika pealinnas, mida külastanud miljonid kodu- ja välismaised turistid on sealt ostnud kaasa mõne suveniiri lootuste ja muutuste kehastuseks saanud afroameeriklase pildiga.

Aga kui ühe välismaa ajalehe korrespondent mõne päeva eest Washingtoni kesklinnas ringi vaatas, oli Obama-nänni ikka veel leida, kuid soodsamal kohal tegutsevad tänavakaupmehed ei pidanud enam põhjendatuks presidendi pildiga T-särkide, plakatite ja kirjaga „Yes We Can” märkide esiplaanile paigutamist. Ehk nagu ütles üks kaupleja – need on mul siin selja taga autos, sest ei müü enam eriti.

„Milline muutus!” võiks õhata. Vaid tosina kuu eest jõudis rokkivasse finaali Barack Hussein Obama uskumatu teekond presidendiametisse. Ameeriklased olid näidanud, nagu ta ise kuulutas, et nad suudavad võtta ajaloolaeva enda kätesse ja pöörata selle taas paremate päevade lootuse poole. Kõik on võimalik! Meie riiki saab täiuslikumaks teha! Aeg on heita kõrvale erapoolikus ja kitsarinnalisus, mis on poliitikat mürgitanud nii kaua! Selliste kõlavate hüüdlausetega tervitas tollal veel senaatori ametis olnud mees oma kodulinnas Chicagos juubeldavat rahvahulka.

Ega ta saanudki veel asjalikumat juttu ajada, sest just säärase trummi tagumine tema teed võidule ju palistas. Muidugi oli iroonilist irvitamist tema lopsakate loosungite üle tollal ja varemgi. „Ma võiksin kah siin üles astuda ja hüüda, et tulgem kõik kokku, ühendagem väed. Ja taevas avaneb ning valgus langeb maa peale. Taevased koorid laulavad ja igaüks teab, et peame tegema õigeid asju ning maailm muutub täiuslikuks. Võib-olla olen ma lihtsalt natuke kauem elanud, aga mul pole illusioone, kui raske see kõik tegelikult on.” See oli omakasupüüdlik iroonitsemine, sest need sõnad kuuluvad Obama rivaalile Hillary Clintonile eelvalimiste ajast. Mida aeg edasi, seda prohvetlikumad.

Populaarsus langeb

Uue presidendi mesinädalad oma rahvaga kestsid vaid umbes kuus kuud. Jaanuarikuise ametisse vannutamise järel kerkis tema toetusreiting 70 protsendini. Veel justkui kampaanialiku energiaga haaras ta kohe härjal sarvist ehk teisisõnu pani rahva usu temasse proovile, käivitades mõneti vastuolulised – kriitikute meelest riigi sekkumist suurendavad ehk Ameerikas peaaegu et sõimusõnana sotsialistlikud – majanduse päästeprogrammid. Näiteks uppuva USA autotööstuse väljaostmine ja 787 miljardi dollariga mõõdetav stimuleerimine.

Esimese saja ametipäeva möödudes nautis Obama positiivsemat reitingut kui tema eelkäijad sel hetkel viimase paarikümne aasta jooksul, kuid langus oli vältimatu, nagu usuvad nii tema propo- kui ka oponendid. Pooldajate meelest ei saagi kõik kiiresti ja täiuslikult õnnestuda presidendil, kes sai oma eelkäijalt päranduseks suurima kriisi suurest depressioonist saadik. Vastaste arvates aga hakkas üha enam tekkima kahtlusi, kas Obama ikka teab, mis teeb, ja kas sellest abi on. Juulis langes presidendi populaarsus umbes samale tasemele, kui oli George W. Bushil tema presidentuuri samal ajahetkel. Ja edasi kuni siiani on reiting kõikunud veidi üle 50 protsendi, mis tähendab, et Obama populaarsus on väheke alla keskmise, kui võtta arvesse kõik USA presidendid Teisest maailmasõjast saadik.

Mis tähtsust sel on? On ikka küll, kas või seepärast, et ameeriklastel on kombeks tahta ja isegi eeldada, et asjad saavad korda üsna kähku, leiavad mõned vaatlejad. Ehk kes lubab, see tehku ja ärgu kokutagu. Paraku pole Obamal saavutuste osas suurt midagi ette näidata. Tema suuremaid võitegi, kui pidada selleks Nobeli rahupreemiat, on tulnud ettemaksuna ega tähenda suurt midagi n-ö keskmise ameeriklase jaoks.

Kuigi just Obama võiduaastapäeva eel tulid välja sisemajanduse kogutoodangu arvud, mis näitasid USA majanduskasvu taastumist, on Obama kontol raske leida märkimisväärseid plusspunkte. Lõpuks ilmselt ongi oluline majanduslanguse august välja ronimine, kuid nagu veenvalt näitas Bushi aeg, on määrav ka sõda. Mis sest, et seda (nii terrorismivastast sõda laiemalt kui ka praegu olulisimaks saanud sõda Afganistanis) ei alustanud Obama, see on nüüd tema sõda.

Obamal on aga kulunud kaks kuud, et kaaluda Afganistani väepealiku kindral Stanley McChrystali soovi saada oma käsutusse veel enam kui 40 000 sõdurit lüüasaamise vältimiseks. Üha rohkem paistab, et Obama kardabki kaotust – sealhulgas avaliku arvamuse silmis, mis on üha ja aina enam sõjavastane – ning viivitab. Presidendi meeskond nimetab seda küll olukorra põhjalikuks hindamiseks, teisalt aga leitakse, et president kõhkleb, on otsustusvõimetu.

Seda sõna on viimasel paaril kuul hakatud kasutama laiemaltki Obama käitumise kirjeldamiseks. Oluliseks näiteks on muidugi tema tervishoiuplaan, mille küpseks saamist soovis Valge Maja juba augustis, kuid mis on kongressis suurtes raskustes, kuigi seadusandjate seas on ju presidendiparteil enamus.

Võib-olla kõige ohtlikumaks märgiks on Obamale see, et meedia – mille üldiselt takka kiitev kampaaniakajastus oli kahtlemata oluline tegur vähemasti kõhklevate valijate Obama poolele meelitamisel – ilmutab aina selgemaid superman’ist tüdinemise märke. Üsna märkimis-väärne on näiteks seegi pealtnäha tühine seik, et Obama on innukas golfimängija. Möödunud nädalal aga tõstis meedia eriti esile asjaolu, et Obama on sellele meelelahutusele oma üheksa ametikuu jooksul pühendanud rohkem aega kui Bush kaheksa ametiaasta jooksul kokku.

Tegelikult küll pani Bush golfikepid kappi juba 2003. aastal pärast sissetungi Iraaki, öeldes, et sõja ajal golfi mängimine saadab vale signaali. Muide, aasta varem heideti Bushile ette terrorismi trivialiseerimist, kui ta tegi Iisraelis toimunud terrori-rünnakut hukka mõistva avalduse golfiväljakul, pöördudes siis platsi poole ja öeldes ajakirjanikele peaaegu pausi pidamata: „Tänan teid ja nüüd vaadake seda lööki.”

Seni veel pole Obamale eriti ette heidetud sõja ajal mängimist (ja kes teab, kas keegi Bushilegi oleks), küll aga seksismi, sest mängukaaslasteks on Obamal alati olnud mehed. Viimati ta võttiski siis kaasa oma poliitikanõunikust naisterahva.

Seegi on muidugi vaid väike seik, kuid sobitub üldisesse pilti. Kindel on, et peaaegu hulluseni üles puhutud ootused, millega kuulati Obama võidukõnet aasta eest Chicagos tavatult soojal õhtul, on nüüdseks asendunud üldise, veel mitte rahulolematu, kuid siiski rahutuks muutunud suhtumisega tema ametis hakkama saamisesse. Tema administratsioon on küll kaugel segaduses olekust. Kuid maagia Obama ümber paistab olevat suures osas kadunud.

Sellegipoolest on Obama endiselt esimene afroameeriklasest USA president, noor ja küllap tõesti veel katseajal olev riigijuht, võib-olla isegi kultuuriline fenomen nii kodu- kui ka välismaal, omamoodi super-staar. Nii et Obama T-särke võiksid tänavakaupmehed ikka veel käeulatuses hoida või teise prominentse afroameeriklasest kangelase Michael Jacksoni meenete kõrval alles hoida. Kumb neist paremini müüb? Popikuningas edestab kaugelt poppi presidenti.

Euroopa armastab, aga kahtleb

•• Barack Obama presidendiks valimise võttis enamik eurooplasi vastu peaaegu ideaalselt hea uudisena, mis tähendas lõppu unilateraalsele ja liitlastest mittehoolivale poliitikale, mida enamiku meelest näis ajavat George W. Bush.

•• Kuid üheksa kuud pärast Obama ametiaja algust on üleatlandilised suhted taas kahtlusepilvedega kaetud, kirjutas ajaleht New York Times. Euroopa ja Ühendriigid on vähemasti osaliselt endiselt sünkroonist väljas Afganistani, Lähis-Ida, Iraani ja kliimamuutuste valdkonnas.

•• Ameerika ajalehe meelest arvavad paljud eurooplased, et Obama ei ole piisavalt selgelt öelnud lahti Bushi poliitikast, mida nad ei sallinud. Samal ajal on paljud ameeriklased arvamusel, et eurooplased on liiga passiivsed ja vaatavad pealt, kuidas Obama keeruliste teemadega heitleb, ilma talle olulist abi pakkumata. Olgu siis juttu Afganistanist või Guantánamo vangilaagris kinnipeetavate vastuvõtmisest, et see sulgeda.

•• Euroopa avalikkuse silmis on Obama endiselt populaarne. Näiteks hiljutisest Pew’ analüüsikeskuse uuringust selgus, et 93 protsenti Saksamaal küsitletutest usaldab Obamat maailmapoliitika parandamisel.