Ukraina sai oodatust rutem presidendile meeldiva valitsuse

Regioonide Parteil, mida kuni presidendiks saamiseni oli juhtinud Viktor Janukovõtš, õnnestus parlamendis uue koalitsiooni loomine kiiremini, kui paljud vaatlejad võimalikuks pidasid. Ja pärast seda, kui ülemraada esimees Volodomõr Lõtvõn oli teada andnud, et uue valitsuse moodustamist toetab 450 saadikust 235, läks kohe ka kiireks ministrite ametisse hääletamiseks.

Nii sai presidendi poolt peaministriks pakutud Mõkola Azarov 242 saadiku toetuse ning peagi kinnitas parlament 240 häälega ametisse kogu kabineti. Lõtvõni sõnul moodustasid valitsust toetava parlamendienamuse Regioonide Partei, Kommunistlik Partei, Lõtvõni blokk ja Rahvapartei. Ilmselt läks Janukovõtši leeri üle ka mitu ekspresident Viktor Juštšenko meelse Meie Ukraina saadikut.

Keerulises majandusolukorras on Azarovi olulisimad kaastöölised tema vana kolleeg Fedor Jarošenko, kellest sai rahandusminister, ja majandusministri ametisse asunud Vasõl Tsuško. Sotsialistliku partei saadikuna parlamendis olnud Tsuško oli rahandusminister 2006–2007, Jarošenko töötas aga Azarovi alluvuses, kui too juhtis maksuametit ja rahandusministeeriumi. Üheks asepeaministritest nimetati presidendivalimistel kolmanda tulemuse saavutanud endine keskpanga juht Sergi Tigipko.

Pigem tehnokraat kui poliitik

Põhiseaduse järgi esitas mõnede võtmetähtsusega ministrite kandidaadid president. Parlament täitiski tema soovi, kinnitades kaitseministriks endise mereväejuhi Mõhailo Ježeli ja välisministriks senise Ukraina Moskva-suursaadiku Kostjantõn Grõštšenko.

1947. aastal Venemaal Kalugas sündinud Azarov sai geoloogihariduse Moskva ülikoolis ja kolis Ukrainasse 1984. aastal. Ta oli rahandusminister Januko-võtši esimeses valitsuses aastail 2002–2005, täites oranži revolutsiooni segaduste ajal peaministri kohuseid. Kui Janukovõtš 2006. aastal taas valitsusjuhiks sai, pani ta vana semu Azarovi, keda peetakse pigem tehnokraadiks kui poliitikuks, kohe taas asepeaministri ja rahandusministri kohale.