Utøya aasta hiljem: vaikiv monument Breiviki tapetud 69 noorele

Utøya saarest on saanud peaaegu tabu. Mitte keegi, isegi Norra enda ajakirjanikud, ei taha saart külastada. Üksnes inglaste BBC ja Times olevat kevadel seal filmimas ja pildistamas käinud.

Saarele on raske randuda, iga paadiga pole see võimalikki. Kuna varem inimesi saarele ja sealt ära viinud parvlaev MS Thorbjørn tegeleb praegu saarele ehitusseadmete vedamisega, õnnestus Pillail saarele jõuda tänu lähikonnas viibinud sõjaväepaadile, mis ta peale võttis.

„Juba saarele astumine tekitab raske tunde,” nentis Pillai eile Eesti Päevalehele. Kui näed rannakaljusid, mille lõhedesse peitumine päästis paljude noorte elu, ja põõsaid, millest tead, et paljud noored said seal surma...

Tahtnuks rohkem aidata

Tyrifjordeni järve vastaskaldal asuva suvila omanik kurtis, et oleks tahtnud Utøya ohvrite aitamiseks aasta tagasi palju rohkem teha. Aga elu läheb edasi.

Vastaskaldal on nüüd juba kuulus mälestuskivi, kuhu tuuakse lilli, kuid saar ise peletab külastajaid.

Ajaleht Dagbladet tegi paari päeva eest Utøyale visiidi koos Norra peaministri Jens Stoltenbergiga, kes on Tööpartei noorliikmena aastail 1974–1989 ise igal suvel vaba aega veetnud just saarel, mille ametiühingud olid noortele tööparteilastele kinkinud.

Stoltenbergil on saarega seotud väga isiklikud mälestused. Nüüd käis ta sellega hüvasti jätmas – seal telklaagreid korraldada ei tundu enam õige. Kaljune Nakenodden pole enam koht, kus mõnusaid suplusi teha. Sellest sai valitsusjuht aru juba aasta tagasi, kui ta päev pärast Breiviki veresauna helikopteriga saare kohal lendas.

Stoltenbergi noorpõlveparadiisist oli saanud põrgu ja noorte nn armastuse teerajast saarel õuduste väli. Ka üksikud hooned, mis on saarele noortelaagrite tarbeks püstitatud, on halbade mälestustega seotud. Saar vajab suuremat ümberehitust, osa seniseid maju lammutatakse täiesti.

Norra ühiskond on endiselt avatud, Oslo linnapildis on turvakaamerad endist viisi haruldane nähtus, ka parlamendihoone juurde Oslo kesklinnas pääseb siiani vabalt. „Parlamendile on kerge ligi pääseda ja me loodame, et nii ka jääb,” kinnitas BBC-le parlamendiliige Lise Christoffersen.

Riik end lukku ei pane

Leitakse, et üksik ründaja pole põhjus, miks demokraatlikus riigis peaks võimu ja rahva vahele turvaväravaid püstitama. Kahtlasi isikuid pannakse ehk rohkem tähele, kuid riik pole tõesti muutunud, nendib ka Collin Pillai.

Oslo kesklinna puhul, mille valitsuskvartalis Breiviki asetatud autopomm mullu 22. juulil kaheksa inimelu nõudis, on seni otsustamata, kuivõrd purustatud hooned tegelikult taastamist väärivad. 1958. aastal ehitatud Høyblokken ehk hoone, kus varem paiknesid peaministri kantselei ja justiitsministeerium, ootab otsust, kas seda üldse saab veel taastada.

Surma sai kaheksa inimest, vigastatuid oli üle 200.
Päev hiljem kinnitas politsei, et plahvatanud oli autopomm, mis sisaldas umbes 950 kg väetistest tehtud lõhkeainet. Piirkonnast leiti veelgi lõhkeainet, mis oli jäänud plahvatamata.

Kell 16.57: Breivik jõudis järve äärde
Politseivormis Anders Breivik palus paadimehel viia end Utøya saarele keset järve, mis asub Oslost umbes 35 kilomeetri kaugusel. Breivik oli öelnud, et tal on vaja minna saarele, kus valitseva Tööpartei noortekogu suvelaagrit pidas, pealinnas toimunud pommiplahvatuste uurimise tõttu. Kohale jõudnud libapolitseinik hakkas valimatult laagrilisi tulistama, olles relvastatud püstoli ja automaatrelvaga. Esialgsed teated rääkisid kümnest hukkunust, tõde jõudis kohale tunde hiljem.

Breivik tappis 69 ja vigastas 33 inimest.

Kell 17.40: eriüksus saadeti välja
Esimesed teated tulistamise kohta jõudsid politseisse kell 17.26, ligi veerand tundi hiljem saadeti politsei eriüksus Oslost Utøya poole teele. Samal ajal jätkas Breivik segamatult veretööd. Ellujäänud kirjeldasid kaost, kus teismelised püüdsid põgeneda tulistaja eest puude ja kivide taha varjudes, vette hüpates ja saarest eemale ujudes. Pikk, blond, põhjamaise väljanägemisega mees oli kutsunud laagrilisi enda juurde justkui abi pakkudes, kuid siis nende pihta tule avanud.

Kell 18.09: eriüksus jõudis järve äärde
Kohalikud politseinikud olid saabunud paadisilla juurde kell 17.52, kuid sobivat paati saarele minekuks ei olnud. Ligi paarkümmend minutit hiljem saabus ka politsei eriüksus Oslost, kuid neilgi polnud võimalik kiiresti saarele jõuda. Olemasolevasse paati hüppas korraga nii palju mehi, et see hakkas vett sisse laskma ja mootor seiskus. Kümmekond minutit pärast järve äärde jõudmist pääsesid eriüksuslased siiski erapaadiga üle vee ja jõudsid saarele kell 18.25.

Kell 18.27: massimõrvar andis alla
Esimeste seas saarele jõudnud eriüksuslane Haarvard Gaasbakk ütles, et laagrilised juhatasid nad kiiresti tulistaja poole. Eriüksuslased tormasid metsa ja sattusid pea kohe mehe juurde, kes seisis, käed pea peal, umbes 15 meetri kaugusel oma mahavisatud relvadest. Gaasbakki sõnul mees vahistati, üks politseinik jäi teda valvama, teised aga hakkasid andma ohvritele esmaabi.Kohus Anders Breiviki üleÜle kahe kuu kestnud kohtuprotsess

16. aprill 2012
Anders Breivik ei tunnistanud end süüdi kriminaalkuriteos, terrorismis ega massimõrvas, kuid ei eitanud, et korraldas pommiplahvatuse ja tulistamise.

17. aprill
Kohus otsustas kõrvaldada kaaskohtuniku, kes oli varem sotsiaalvõrgustikus märkinud, et Breivikile tuleks mõista surmanuhtlus. Breivik luges ette 13-leheküljelise avalduse, milles selgitas oma poliitilisi vaateid. Ta kuulutas, et tema teod olevat olnud kantud headusest, mitte kurjusest ja et ta kaitsnud Norrat immigratsiooni ja multikultuursuse eest.

18.–23. aprill
Breivik andis tunnistusi. Ristküsitluses seadsid prokurörid kahtluse alla tema kuulumise mingisse templirüütlite organisatsiooni, nagu ta ise väitis, ja kogu Euroopat katva paremäärmusliku võrgustiku olemasolu.

Breivik ütles, et tema soov oli tappa sadu inimesi Tööpartei noortekogu suvelaagris, aga eelkõige oli sihikul endine peaminister Gro Harlem Brundtland, kes pidanuks tema teada saarel olema (oligi, aga varem). Ta andis üksikasjaliku ülevaate tulistamisest ja oma mõtetest selle ajal. Breivik olevat ka lootnud, et Oslos tapab autopomm terve valitsuse. Ta oli kavatsenud panna plahvatama kolm pommi, kuid piirdunud ühega, kui selgus pommi valmistamise keerukus.

Viimasel tunnistuste andmise päeval palus ta vabandust süütutelt inimestelt, kes Oslos hukkusid. Ta viitas juhuslikult plahvatuskohal olnud isikutele, kes ei olnud poliitikud ega seetõttu ka sihtmärk. Küsimusele, kas ta palub vabandust ka saarel tapetute pärast, vastas ta eitavalt, nimetades neid õigustatud sihtmärkideks.

25. aprill
Kõne all oli Breiviki süüdimatus. Ta ise püüdis kohut veenda, et on täie mõistuse juures, et tema motiivid olid poliitilised ja ideoloogilised ning et ta vastutab oma tegude eest. Breivik nimetas valeks esialgset psühhiaatrilist hinnangut, et ta on süüdimatu. Tema sõnul ei ole selle hinnangu koostajatel olnud poliitiliste ekstremistidega tegelemise kogemust ja kuna nad olid rääkinud temaga peagi pärast rünnakuid, olevat ka nad ise lihtsalt šokis olnud.

4.–8. mai
Kohtumeditsiiniekspertide tunnistused, ülevaated saarel tapetute – kellest noorim oli 15-aastane poiss ja kelle keskmine vanus oli 18 – lahkamisraportitest, ohvrite perede advokaatide esinemine. Miski ei paistnud Breivikile mingit muljet avaldavat.

9.–24. mai
Saarel ellu jäänute tunnistused. Tonje Brenna rääkis, kuidas ta peitis end tulistaja eest kivimürakate vahele, kõrval juba tapetute laibad. Bjørn Ihler meenutas, kuidas ta päästis end vette hüpates ja eemale ujudes. Lars Rytter nägi pealt, kuidas „kivistunud näoga” Breivik lasi järjepanu maha vähemalt 14 inimest. Eivind Rindal rääkis, kuidas ta püüdis tulistaja eest pääseda läbi metsa joostes, kuulid selja taga vihisemas. Frida Holm Skoglund põgenes samuti metsa, olles saanud kuuli reide, ja hüppas siis vette. Marta-Johanne Svendsen sai käest haavata, peitis end ühte hoonesse ja kuulis „kõige hullemaid karjeid”. Ina Libak rääkis, et varjas end klaveri taga, olles saanud neli kuulitabamust lõuga, rinda ja kätte. Ingvild Leren Stensund ütles, et jäi ellu vaid tänu sellele, et varjas end juba tapetud laagrilise surnukeha all. Hussain Kazemi meenutas, et järvevesi saare ümber oli verest punane. Catherine Trønnes Lie rääkis kohtule oma õe viimastest hetkedest, enne kui Breivik ta tappis. Ratastoolis Mohamad Hadi Hamed jäi ilma vasakust jalast ja käest, mis tuli kuulihaavade tõttu amputeerida.

29. mai
Anonüümselt andsid tunnistusi mõned Breiviki endised sõbrad ja tuttavad. Nende sõnul oli Breivik tapatööle eelnenud aastail muutunud aina eraklikumaks. Üks endine sõber väitis, et Breivik oli lasknud 1999. aastal oma nina kohendada, et aarialikum välja näha. Breivik eitas seda hiljem.

31. mai
Kohtumeditsiinieksperdi sõnul oli Breivik rünnakute ajal „kergelt kuni mõõdukalt” stimulantide mõju all, kuna võttis segu efedriinist, kofeiinist ja aspiriinist.

5. juuni
Advokaatide kutsutud paremäärmuslastest tunnistajad toetasid Breiviki suhtumist islamisse. Nende sõnul ähvardab Norrat islamiusuliste immigratsioon. Sellega põhjendas oma rünnakuid ka Breivik. Tema advokaadid rõhutasid, et ekstremistide tunnistused kinnitavad: Breivik ei ole hull, sest tema vaateid jagavad ka teised.

21. juuni
Prokurörid soovisid lõppsõnas, et Breivikit ei saadetaks vanglasse, vaid pikaajalisele psühhiaatrilisele ravile. Üks prokurör ütles, et nad ei ole Breiviki süüdimatuses kindlad, kuid kahtlus on jäänud. Teine prokurör märkis, et mõrvareid on varemgi mõistetud psühhiaatrilisele ravile, kuhu nad võivad jääda ka elu lõpuni.

22. juuni
Kaitsemeeskond väitis lõppsõnas, et Breivik tuleb tunnistada süüdivaks. See on ka ta enda soov. Kui Breivik lõppsõnaks püsti tõusis, lahkusid ohvrite sugulased ja lähedased kohtusaalist.

24. august
Kohus teatab otsuse.

-2- Puidust sild on tegelikult praam, millega külalised pühapäeval saarele mälestusteenistusele viiakse.

-3- Saarele saabunuid tervitab praegugi valgele peamajale kinnitatud silt Utøya.

-4- Majakesed pakkusid peitupugenud noortele varju, ent ka siin sai tulistaja kätte kolm noort.

-5- Kohvikuhoone ja telkimisplats, kus toimus esimene suurem tulistamine ja kaotas elu 13 noort.

-6- Läbi metsa ja ümber saare lookleb jalgtee, mida kutsuti armastuse rajaks. Mööda seda liikus ka Breivik, otsides peitupugenud ohvreid.

-7- Rannakaljud aitasid paljudel ellu jääda: lõhedesse pugedes õnnestus neil end ülevalpool ohvreid otsiva tapja eest varjata. Kuid paljud kaotasid elu järsult kaljult kukkudes.

-8- Madal põõsastik ei pakkunud palju kaitset. Siin lasi Breivik maha viis noort.