Kreeka arvamusliider: valijad on meeleheitel

Kui tuua esile üks oluline teema, siis Euroopa juhid ei ole päris hästi aru saanud, et kõigil nendel kärpekavadel ja nõudmistel, mis juba kaks aastat on vähendanud siinsete inimeste sissetulekuid, on väga tugev psühholoogiline aspekt. See efekt mõjutab nende valimiskäitumist, mõtlemist ja suhtumist. Olen isegi olnud üsna ebapopulaarne, kui räägin, et vaatame kõigepealt iseenda vead üle, enne kui hakkame väljastpoolt süüdlasi otsima, mis on olnud viimase aja trend.

Et Euroopa Liit on süüdi Kreeka vaevades?

Kes iganes – Euroopa Liit, pangad, Saksamaa. See on väga ebatervislik ja kriisi alguses sellist suhtumist nii palju ei olnud. Inimesed rääkisid enamasti „meie vigadest”, mis nüüd on vastupidi. Ma tahaksingi meie Euroopa sõpradele seda sõnumit edasi anda, et praegu on diskussioon väga ühepoolne: väga palju rõhku kärbetele ning palju vähem arengule ja lootusele.

Paljud viimasel hääletusel äärmuslikke jõude valinud inimesed on lihtsalt kaotanud lootuse. Kui sul pole tööd ja sa ei näe lähitulevikus mingit muutust, siis pole midagi kaotada. Miks ka mitte: ühtesid poliitikuid juba proovisime, see ei toiminud. Euroopa teed proovisime ka (või vähemalt nii arvatakse) ja see ka ei toiminud. Proovime siis midagi muud.

See ongi minu arvates järgmiste valimiste ja Kreeka edasise arengu võtmeküsimus. Kuidas anda inimestele uuesti lootust, käegakatsutavat lootust, et midagi läheb paremaks.

Praegu pole mingit lootust?

Jah, paljudele on see olnud väga karm. Pärast 30-protsendist palgakärbet saavad paljud inimesed ennast uuele eluviisile ümber häälestada. Aga osa ei saa, sest neil on olnud laenud ja suured kulud ning nad on niikuinii elanud võimaluste piiril. Paljudele saab öelda, et näe: elasid varem üle võimete, nüüd tuleb ümber harjuda. Aga need, kellel ei ole isegi väikest palka, mida sa neile ütled?

Kas poliitilises spektris vasakult ja paremalt tulevad äärmuslikud erakonnad saavad pakkuda valijatele midagi, mis tekitab lootust?

Need on kaks erinevat juhtumit. Paremäärmuslaste hääled olid selgelt protestihääled. Neile ei meeldi see, mis on juhtunud, ei meeldi korruptsioon, ei meeldi välissekkumine. Aga need olid meeleheitehääled, kuigi neil puudub igasugune alternatiivne ettepanek. Nad ütlevad ei memorandumile (kärpe- ja reformikavade nimetus Kreekas – toim). Aga mis edasi? Järgmistel valimistel on nende häälesaak väike. Ja veel järgmistel, tavapärastel valimistel ei pääse paremäärmuslaste kaks parteid üldse parlamenti.

Vasakul pool (Alexis Tsiprase juhitud Syriza parteiblokk – toim) on teine olukord. Neil on välja pakkuda lahendus, mis kõlab meeleheitel valijate kõrvadele huvitav. Nad tahavad jääda euroalasse, aga loobuda memorandumist. Kui euroala meid välja viskab või loobub maksetest, viies Kreeka pankrotini, siis variseb kogu euroala kokku. Nende sõnum on, et nad (euroala juhtriigid – toim) ei julge meid välja visata.

Nii et nende arvates suurriigid blufivad?

Jah, et teised blufivad ja Syriza on valmis selle väljakutse vastu võtma. Kui nad eksivad, siis me maksame rängalt ja mina isiklikult ei ole valmis seda riski võtma. Aga nemad on. Ja valijad mõtlevad nendega kaasa, nii et lõpetame memorandumitingimused ühepoolselt ära ja nemad seal Euroopas ei saa meile midagi teha, sest üle Lõuna-Euroopa on vasakpoolsed liikumised ühtsed.

Mis on need küsimused, mille kreeklane peaks endale enne järgmisi valimisi esitama?

Üks asi, millest ei ole eriti palju räägitud, on kogu memorandumi puhul tegelike reformide küsimus. Kujutame ette, et memorandumit ei oleks ja kreeditorid otsustaksid kuidagiviisi kogu võla kustutada ja me alustaksime nullist. Aga meil oleks siis ikkagi eelarvedefitsiit. Ehk milliseid reforme – avaliku sektori suurus, funktsioonid või erastamine – oleks meil vaja? Kas me hakkame riiki põhimõtteliselt muutma või mitte?

Kui see on üks võtmeküsimus, mille nad peaksid esitama, siis mida nad tegelikult küsivad?

Nüüd on valik läinud lihtsamaks, sest osa vanade poliitiliste parteide vastu tuntud viha on välja valatud. Ma usun, et suuresti otsustatakse kahe poole vahel: ühel pool on poliitilised jõud, kes neile ei pruugi meeldida ja kes pole olnud kõige säravamad tegelased, aga kes on Kreeka euroalas püsimise poolt. Teisel pool on suur tõenäosus, et Kreeka visatakse euroalast välja, aga kui Alexis Tsipras on edukas, siis saame me lahti memorandumist ja suurest osast nõuetest ning paljud asjad lähevad uuesti normaalseks.

Minu koduriik oli viimane euroga liituja ja nüüd oleme osalised Kreeka päästepaketis, kuigi oleme euroalas kõige vaesemad: meie keskmine palk on võrreldav teie keskmise vanaduspensioniga. Kuidas eestlastele selgeks teha, et kreeklasi on mõtet edasi toetada?

Hea küll, see on hea küsimus. Viimaste aastate jooksul on sissetulekute kärped olnud märkimisväärsed. Mitte küll nii suured, kui vaja. Aga meil on olnud edukaid reforme, mida ei ole küll nii palju kajastatud kui meie läbikukkumisi. See kriis mõjutab ühel või teisel moel meid kõiki. Olukord on seotud ka sellega, et vaesemad kreeklased kannatavad kõige rohkem nende probleemide küüsis, mille on tekitanud liiga palju kulutanud tegelased.