TÄISMAHUS: Kaitseuuringute keskuse juht: Vene-kartus vähendab Eesti mõju NATO-s

Esiteks toon ma siia akadeemilisest pilgust erinevat vaatenurka, sest olen olnud 23 aastat diplomaatilises teenistuses. Proovin ka siin juurutada arusaamist, et mõttekoja roll peaks olema otsustajatele mõju avaldamine. Näiteks teha ettepanekuid uueks poliitikaks, mille peale pole tuldud.

Konkreetse asjana töötame just välja keskuse uut strateegilist kujutlust. Miks me siin oleme? Kolmel põhjusel. Esiteks kaitseministeeriumi nõustamiseks, kes on meie peamine rahastaja. Teine eesmärk on tuua NATO ja EL-i strateegiline pilk tagasi Baltimaadele, Eestile. Ja kolmandaks tuletada liitlastele meelde, et Eesti on rahvusvahelisse julgeolekusse panustaja, mitte selle tarbija. Eesti loob julgeolekut nii oma missioonidega – nagu Afganistanis – kui ka näiteks küberjulgeolekusse puutuva oskusteabega.

Teil on veel terve hulk töökohti ja elate Türgis. Kui palju aega saate keskuse juhtimisele pühendada ja kui tihti Eestisse jõuate?

Ma käin siin iga kuu, paarist-kolmest päevast nädalani. Ja vahepeal on meil pidevad koosolekud Skype’i vahendusel või oleme ühenduses meili teel. Kui pean hindama, siis pool aega kulub keskusega seotud tööle ja ülejäänu muule.

Ühe kõrvaltööna astusite suvel Türgi energiafirma Turcas Petrol teenistusse, mida seostatakse Aserbaidžaani riigi naftafirmaga. Eesti Päevaleht on hiljuti saanud sealselt valitsuselt ametlikult pahandada, sest nimetasime Aserbaidžaani juhti Ilham Älijevit diktaatoriks. Kuidas teie sealset valitsuskorda iseloomustaksite?

Turcas, mille heaks ma töötan, on läbinisti eraettevõte. Ühelgi valitsusel seal rolli pole. Sel on, tõsi küll, üks ühisettevõte Aserbaidžaani riikliku naftaettevõttega rafineerimistehase ehitamiseks. Aga see on vaid üks mitmest Turcasi ühisettevõttest.

Kuid esitasite õigustatud küsimuse, sest olen olnud suursaadikuna Aserbaidžaanis ja selle riigiga eri viisidel 14 aastat tegelenud. Ma ütleks, et Ilham Älijev pole diktaator, kui see tähendab kõikvõimsat, represseerivat juhti. Aga see pole ka demokraatia.

Kirjutasin Bloombergis (USA uudisteagentuur – R. P.) Eurovisioni ajal, et Aserbaidžaani on pilatud kui diktatuuri, kuid see pole nii. Jah, paar blogijat vahistati paar aastat tagasi, aga nad vabastati. Üks uuriv ajakirjanik veetis paar aastat vangis, aga sai vabaks. Lääneriikide esindajatena avaldasime survet nende vabastamiseks.

Nimetasite kaitseuuringute keskuse ülesandeks otsustajate mõjutamist. Aga tundub, et 2012. aastal vähenes keskuse nähtavus tunduvalt. Pean silmas kasvõi seda, et varem korraldati väga palju üritusi, seminare, loenguid. Kas arvate, et seda rolli peaks uuesti suurendama?

Absoluutselt, jah. Nagu ütlesin, on meie peamine roll mõjutada otsuste langetamist, aga see ei hõlma ainult kitsalt otsuste langetajaid. Eesti on demokraatlik riik ning see tähendab ka tööd avaliku arvamuse ja parlamendiga. Jah, kavatseme seminarid taastada. Uuendamisele läheb ka ajakiri Diplomaatia, et see saaks kasutajasõbralikuks ja mõjukamaks.

Eelmisel sügisel tuli kaitseministeerium välja kaitseväe uue kümneaastase arengukavaga, mida on võrreldes eelmisega kõvasti kokku tõmmatud. Ütlesite, et Eesti on julgeolekusse panustaja. Kas Eesti jääb panustajaks ka uute plaanide järgi?

Me tegeleme just praegu selle analüüsiga. Kuid vastuseks teie küsimusele: muidugi jääb see nii. Eestis ja ka Soomes usuvad paljud inimesed siiani totaalkaitsesse, aga totaalkaitse pole see, millega Eesti saaks maksimaalselt allianssi panustada.

Teised alliansi liikmed ei jaga vaadet, et Eesti on praegu silmitsi eksistentsiaalse taseme ohuga. Kuidas seda nüüd öeldagi – mida emotsionaalsem näib Eesti Venemaa poolt tekkiva julgeolekuväljakutse puhul, seda vähem efektiivne ja kuuldavõetav on Eesti alliansis. Neid vaateid ei jagata ja võidakse isegi hüsteeriliseks pidada, kuigi need on tekkinud ajaloolisest reaalsusest ja valusatest läbielamistest.

Nii et liigsest loobumine ja tarkadele võimetele keskendumine võiks NATO jaoks Eesti panust ainult suurendada.

Afganistani missioon on kahtlemata üks koht, kus Eesti panustab julgeolekusse, aga selle lõpp hakkab paistma. Mis võiks selle asemele tulla?

Esiteks, nagu näeme praegu Malis, saab maailmas olema missioone, mis hõlmavad NATO liikmeid. Seega on NATO tulevik suuresti seotud nn piiridest väljaspool toimuvate missioonidega. NATO-sisest julgeoleku tagamise vajadust, nagu vanasti, enam pole.

Eesti võib jätkata sellistesse uutesse missioonidesse olulise panustajana ning selleks on vaja teha ettevalmistus ja leida õige tasakaal arendatavate sõjaliste võimete vahel. Seda üritan ka siin selgitada: on vaja leida tasakaal sisemise kindlustunde – mis tähendab heidutusvõimet – ja kollektiivsele kaitsele tuginemise vahel, et hoida Eestit turvalisena. Ma arvan, et just kollektiivne kaitse on võti Eesti pikaaegse rahvusliku julgeoleku jaoks. Aga NATO sideme tugevdamiseks peab Eesti pidevalt olema valmis panustama väljaspool NATO piire toimuvatesse operatsioonidesse.

Matthew Bryza

Sündinud 16. veebruaril 1964

1988–2012 – töötas eri kohtadel USA välisteenistuses, viimati 2011. aasta veebruarist 2012. aasta jaanuarini USA Aserbaidžaani-suursaadikuna

Alates märtsist 2012 rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse direktor

- Iraani ei rünnata, Süüria režiim püsib

- Bryza sõnul tõenäoliselt Iraaniga sõjalist konflikti ei alustata. „Ma tõesti ei näe USA valitsusel ega sõjaväel mingit isu sinna sekkuda,” ütles Bryza.

- Teisalt ei usu ta, et aina ohvriterohkemaks muutuvas Süüria sisekonfliktis võiks peagi mingit lahendust oodata. „Ma ei näe praegu, kuidas see võiks juhtuda. Pealegi on Bashar al-Assadil endiselt jõudu võimul püsida. Seega arvan, et probleem kestab veel tükk aega. Välja arvatud juhul, kui Assadi enda süsteemis toimub midagi. Kas ta ise otsustab, et talle aitab, ja jookseb ära või sureb mingil kombel.”

- Gruusia asjad pole halvad

- Bryza märkis, et ta ei jaga kahtlusi Gruusia valimised võitnud peaministri Bidzina Ivanišvili kohta. „On olnud palju spekulatsioone Ivanišvili kohta – näiteks, et ta on Putini marionett. Mina seda ei usu. Ta paistab mulle inimesena, kes tahtis süsteemi raputada ja muuta,” kinnitas ta. „Ivanišvili on toonud valitsusse väga häid inimesi, nagu näiteks kaitseminister Irakli Alasania. Tema kohta ma võin ausalt öelda, et usaldaksin talle oma elu.”

- Tema sõnul on peamine, et uus valitsus ei muudaks revanšipoliitikat oma eesmärgiks, ja kui seda ei juhtu, pole Gruusia asjad üldse halvad.