Süüria presidendi Bashar al-Assadi langemise võti on Moskva käes

Lääs avaldab Venemaale üha suuremat survet, et muudetaks suhtumist Süüriasse, kus Prantsuse välisministri Laurent Fabiusi ja ÜRO rahuvalveoperatsioonide asepeasekretäri Hervé Ladsousi sõnul juba käib kodusõda ja USA välisministri Hillary Clintoni sõnul hakatakse kodusõtta vajuma.

Londoni majanduskooli Lähis-Ida keskuse direktori Fawaz Gergesi sõnul ongi Süüria konflikti üha selgem kodusõjaks nimetamine teadlik diplomaatiline läkitus Venemaale. „Minu arust on ÜRO ja lääne esindajate avaldused Süüria jõudmisest täieliku kodusõja piirile mõeldud Assadi liitlaste, eriti Venemaa mõjutamiseks, et nood tajuksid olukorra pakilisust ja raskust ning vajadust Assadile survet avaldada,” leidis professor Gerges.

Kuid Moskva hoiak on jäänud kogu Süüria konflikti jooksul märkimisväärselt järjekindlaks ja nagu arvab Christian Caryl Massachusettsi tehnoloogiainstituudi rahvusvaheliste uuringute keskusest, pole eriti näha märke, et see lähemal ajal muutuks.

Kui Clinton mõne päeva eest hoiatas, et Moskva riskib kaotada oma mõju Lähis-Idas, kui ei käitu Süüriaga konstruktiivsemalt, siis Caryl peab Moskva jäikuse üheks olulisemaks põhjuseks just seda, et Assadi režiim ongi jäänud üsna viimaseks Kremli kindlaks liitlaseks araabia maailmas. Ilma Süüriast liitlaseta ei oleks Venemaal kohalolekut Lähis-Idas, on märkinud ka George Masoni ülikooli Venemaa-ekspert Mark Katz.

Teiseks põhjuseks, mis Moskva hoiakut kujundab, nimetab Caryl kartust islamistlike režiimide ja ideoloogia ees, taustaks muidugi islamimässuliste tegevus Põhja-Kaukaasias. Vene meediapildis on Süüria opositsiooni kujutatud suuresti Muslimi Vennaskonna mõju all olevana ning laiemalt kogu araabia kevades on nähtud fundamentalismi tõusu ohtu kogu piirkonnas.

Teisisõnu on hoiak selline, et Assad ei pruugi küll suurt väärt olla, aga alternatiiv on hullem. Ehk nagu on Foreign Policy tsitaadi järgi öelnud endine USA diplomaat, praegu Washingtonis Brookingsi instituudis töötav Steven Pifer: „Nende [venelaste] küsimus on õige: „Kui Assad läheb, kes tuleb siis asemele?” Ma pole kindel, et keegi suudakski sellele vastata.”

Kolmandaks põhjuseks peab Caryl seda, et praegusel ajal tõrgub Moskva üldse ameeriklastele järeleandmisi tegemast.

Killustunud vastasjõud

Jääb siiski küsimus, miks tehakse panus äraaetud hobusele, kui Assadi režiimi saab nii nimetada. Asi võib olla selles, et Assadi langemine ei pruugi Vene vaatenurgast ikkagi veel olla vältimatu. Valitsusvastased jõud on killustunud ja initsiatiiv on endiselt Assadi jõududel, kes kontrollivad peamisi linnapiirkondi.

Selline vaatenurk võib küll peagi valeks osutuda või juba praegu osalt vale olla, kuid ilmselt teeb Kreml endiselt panuse sellele, et lääs – ei valimisvõitluses Obama ega kriisiga võitlev Euroopa – ei soovi kuigivõrd asjasse sõjaliselt sekkuda.

Pealegi peetakse Süüria sõjaväge palju võimekamaks kui Gaddafi Liibüa jõudusid, Süürias oleks sõjapidamine komplitseeritum kui Liibüas ja nagu märkis Reuters oma hiljutises analüüsis, on lääs isegi märgatavalt nõrgem kui aasta tagasi.Rahu SüüriasseUSA endise diplomaadi neli soovitust

USA veterandiplomaat Dennis Ross, praegune Washingtoni Lähis-Ida uuringute instituudi analüütik, on pakkunud nelja sammu, mis võiksid päästa Süüria praeguselt killustumise ja pika kodusõjani viivalt rajalt.

„Võtmerolli mängib Venemaa,” ütles Ross BBC-le. „Araabia valitsused peavad tegema venelastele selgeks, et nad võivad olla sõbrad kas president Assadiga või ülejäänud araabia maailmaga. Kui Venemaa aitab kaasa poliitilisele muutusele Süürias, on Moskval sellest kasu kogu piirkonnas.”

Teiseks peavad kõik osalised selgelt deklareerima, et vähemuste õigused on uues Süürias tagatud. Rossi sõnul peavad eriti just saudid kinnitama seda Süüria alaviitidele.

Kolmas samm on opositsiooni ühendava rahvusnõukogu tugevdamine, sellele selge rahvusvahelise toetuse andmine. Probleem on küll selles, et rahvusnõukogul polegi Süürias tugevaid juuri.

Neljandaks on Rossi arvates vaja luua põgenikele Süüria põhjaosas turvaalad. Kuid Türgi soovib selleks ÜRO julgeolekunõukogu või NATO otsust, mida pole ette näha.