Paavst: edu nõuab ohvreid

Kuna Püha Lembitu Isamaa pinnal palmid ei kasva, siis pole siin mingeid palmipuude pühi. Samuti pole siin ka koht, kus judeokristlased laiama peaks.
Eesti mees.

Kas sa mõtled seda lembitud kes ristiti aastal 1211? Kes ja kuna ta pühaks kuulutas?

Nii on Voldemort, mu armas!
Ei kasva meie maal seedreid ei palmisid, kuigi küll mõlemad puud on imeilusad looduse meistriteosed. Eks laiutavad ju vanad seedripuud oma oksasid kenaste enese ümber ja nende püstised käbid meenutavad küünlaid. Ja eks kasvatavad ju palmid mõnikord söödavat kraami, pähkleid ja muud sellist hädavajalikku. Aga mina tahtsin sinule meenutada hoopis
ühte meie Palmipuude püha minevikupäevadest.
Olid hommikul ennast kauaks magama unustand ja siis
mina sahmisin sinu pihta tasakene urvaoksadega, ikka sahh
sahh, sahh. Ja suurest rõõmust lubasid sina mulle
värvitud munasid tuua. Meie leppisime veel enne
kokku, et oleme loodusesõbralised ja värvime neid sibula
kooredega, neid pidi sinul iseäranis palju leiduma.
Mina olin ühe noore kaseladva lehed ära kuivatanud, mis
sina, kui noor pagan kord mängeldes murdsid - nendega saab kaunid munad ja kui villase lõnga keerusid ümber muna siduda, siis tulevad kenad triibud ka peale.
Küll mina pühadeks ka magusat saia, mis kulitshsi nime kannab teen ja pashat, mis sinule erite mokamööda on, olgu aga palju rosinaid sees.
Mina mõistan küll, et sind pahandab see Paavsti jutt. Isa Nikodeemus Maardu tsaarikirikust, Keemikute teelt ka kogu aeg räägib, et see mitte päris õige usk ei ole. See tsaariusk on ikka üks õige usk, see lubab meestel naisu enestel pidada, olgugi et mõned neist uskujatest päris pühad isad on. Jaa, armas Voldemort, see usk on nagu sinu jaoks loodud ja kaunis kuppelkirik ka Maardussse sümboolilisele tänavale ehitatud, kõlab ju kaunilt -
Keemik Gross kõnnib koos kaaslasega kuppelkiriku kaitsvate kantside keskele! Kena kannatamist, kallis, sest kannatamine on enne ülessetõusmist, nii paljudes asjades.

Edu nõuab, et inimene ei läheks püünele, kus ta lõhki kistakse. Et inimene ei tooks nähtavale oma peldikut. Siis on inimene edukas juba suures osas.

Ristiusk on nõudnud rohkem ohvreid kui ükski sõda Maal kokku!

Wanapaggan, miks sa ennast Wanapaggani pruudiks kutsud? See inimene, kellele sa oma juttu kirjutad, ei tea ilmselt isegi seda, miks peab urvaokstega peksma inimest.
Munade värvimine käsil? Jõudu siis!

wanapaggani komm on erit lahe :D töitsa tase ;)

Ohverdamine - millestki loobumine - võib olla kas loomulik ja kerge... või siis sunnitud ja raske.

NB! - ohverdamine kui loobumine ei ole millegi saavutamise eeldus, vaid millegi saavutamise tagajärg. Kui arvame, et ohverdamine toob automaatselt hea tagajärje, siis me eksime lihtviisil.

Selgitan seda mõtet - kõrgema, sügavama, avarama elu ja olemise arussaamistasandi saavutanul on üha vähem seda, mida ta vajab. Seeläbi on tal kerge ohverdada - loobuda talle liigsest.

Samas, kui sisuliselt sellist avaramat tasandit pole saavutatud, on millegi ohverdamine - loobumine - alati valus ja tõesti lausa ohvriks olemine.

Paavst ütleb: "Kui ma vaatan tagasi oma isiklikul elule, siis need momendid, mil ma ütlesin loobumisele ’jah,’ olid mu elus suurimad ja tähtsamad."
-----------
Ma arvan, et loobumine on tagajärg, seesmine areng ja kasv olid aga põhjus, miks paavst sai loobumilsele öelda "jah".

Ja kui nii, siis pole imestada, et need oma arengu ja kasvamise äratundmised, omaksvõtmised ja isiksusena kvalitatiivselt kõrgemale tõusmine, mis võimaldasid paavstil öelda loobumisele "jah", olid tema elus suurimad ja tähtsaimad.

Sa oled nii palju muutunud, Harri Kingo, ja kohati on su tekst arusaamatu. Ja kohati näib mulle, nagu sa oleksid saavutanud pühaku seisundi.

Aga Kingo räägib ju õigust. Noh, kas ta seda ka teeb, on iseküsimus. Mina ei tea. Võibolla teebki.

No kui inimene on tegelenud juba loobumisega, küllap siis ka siin saab jõuda Suure Lobumiseni koos MINA olen mantrana kordamisega.

Kuid loobuda saame me ainult sellest mida me tõesti enam ei vaja.
Kas selline asi on ohverdus?
Ei mitte!?

Siinkohal siis Kingo poisil on vaja veel õppida, et mis on ikka mis kui ta tahab neis idamaistes asjades meistriks saada.

Päikest!

Edu ei nõua ohvreid vaid edenemist!

Edenemine on areng - enese ületamine, kasvamine jne.

Edenemine ei põhine ohverdusel, sest kui me ohverdame, siis me võtame tüki endast ära või teisest ning oleme seeläbi võlgu.

Kui oleme võlgu, siis me ei ole edenemises vaid taandarengus.

Ohverdamine ei edenda vaid viib arengus tagasi!!!

Kõrgeim loobumine - kõrgeim ohverdus - on loobumine oma isiklikust tahtest oma isikliku tahte üha enama kooskõlastumise läbi Jumala tahtega.

Selles loobumises-ohverdamises - enesest loobumises, enese ohverdamises - võib inimene saavutada maksimumi, lausa absoluutse tasandi juba oma maise elu ebatäiuslikus inimolemises.

Me ei saa olla inimestena täiuslikud oma keha poolest, sest see on vaid meie maine kest. Me ei saa olla täiuslikud oma teadvuse poolest, sest see on meie ebatäiuslik, kaduv ja väga piiritletud meel. Kuid me saame saada täisulikeks oma tahte kooskõlastatuses Jumala tahtega.

See on ohverdumine ja loobumine, mille järel lõppeb meie maine kehaline ja meeleline elu inimesena Maal. Me aga jätkame oma vaimset tõusuteed kõrgemal ja vaimsemal tasandil.

Läänes kasutataksegi selle ideaali tähistamiseks mõistet "Jumala tahe". Idas, olenevalt õpetusest, on termin kas "tao", "Buddha Puhas Meel", "Kõikne kõlbeline seadmus", "Kõrgem Mina", "Atman" vms.

Sisult tähistavad need määratlused ideaali, selle ideaali saavutamine kooskõlastatust ideaaliga.. Erinevused on siin vormi poolest keelelis-terminoloogilised, sisu poolest tulenevad erinevused eri õpetuste ideaali mõiste erinevatest teoloogilistest käsitlustest.

Kui sa edened, siis sa loobud sellest, mis sind su edenemises takistab. Mõttetu on kaasa tarida seda, mida sa enam ei vaja ja millest oled välja kasvanud. Oskus ja tarkus liigsest loobuda vabastab.

Armas proua Kreett, ei ole mina miskit Wanapaggan, ikkagi Pruut olen. Mina olen ontlik ja siivas lesknaine. Minu südame kõigekallim on see eesti-mees Maardumaalt, keda siin
on ka Wanapagganiks nimetatud. Jah tõeste, seda võin mina tunnistada, et õrn on tema süda ja tema lauluhääl on
meeldiv, otsekui lõokse laul mõjub see bassobaritoon
minu kõrvadele.
Armas Kreett, ei olegi ju oluline, kuidas need urvaokstega
sahistamised kulgevad, peaasi, et nemad kulgevad ja mõlematel on ühtviisi hea, kus sina siin peksmist nägid? Ja Wanapaggan on öelnud ise, et tema teab paljusid asju
ja kui tema oli veel väikene mees, siis tegivad nemad
vanaemakesega ikka õhtupalvet ja panivad käed risti.
Aga munade värvimise kohta ütlen sinule, kes sa oled
küll kena ja hoolitsev proua, et kes see siis Palmipuude pühal munasid värvib. Nädalaga lähevad keedemunad ju pahaks.
Ole terve tulemast ja mulle hääd soovimast, mina küll
päris võõrastele ennast ei avalda, kuid sina tundud
üks hoolitsev inimene olema, sellepärast kirjutasin sulle vastu, sest oleks ju kurb, kui sinu süda vastu õhtut
murele jääks.

Ohverdamise all tuleb ka mõista millegist loobumist kellegi teise heaks. Kui see loobumine on ohverdamine ja inimene tunneb end selles tegevuses ohvrina, siis on see tegu alati raske.

Kui ollakse arenenum, kõrgemal vaimsel tasandil, siis asendub selline teise heaks ohverdamine - isegi ohverdumine - palju kõrgema tegevusega - annetamisega, annetumisega.

Me oleme Jeesuse elu ja surma õppinud mõistma kui Jumala ohverdamist ja Jeesuse ohverdumist, Jesust vastavalt kui ohvrit...

Kuid meil oleks juba aeg õppida tema elu ja surma mõistma kui Jumala poolset annetamist, Jeesuse poolset annetumist ja teda ennast kui jumalikku annetust.

Erinevus on siin mitte terminoloogiline, vaid sisuline ja kvalitatiivne.

Kui sa aga tahad, et ka teine edeneks, siis sa annetad talle selle, mida ta vajab oma edenemiseks.

Et su laps oma arengus ei känguks, sa ju annad-annetad talle kõik, mis sul on anda-annetada - kas siis ei anneta?

Ikka annetad.

Kahju, et sa ei suuda loobuda laotamast seda jama siia. Väga kahju.

"Aga Kingo räägib ju õigust. Noh, kas ta seda ka teeb, on iseküsimus. Mina ei tea. Võibolla teebki."
-----------
Ma ei kirjuta midagi, mida ma tõeks ei pea ja reaalselt ei järgi ega tee. Sulle teadmiseks, kõutskäru. Pole vaja eeldada, et mu sõnad ja teod lahknevad. Miks nad peaksid!?