Nord Stream tuleb Venemaa gaasihiiule raskel ajal

Venemaa energiapoliitika viimaste aastate ambitsioonikaima plaani, piki Läänemere põhja Venemaalt Saksamaale kulgeva gaasitoru ehitus sai eile sisuliselt lõpliku kinnituse, kui 26 panka ja rahandusasutust üle maailma allkirjastasid toru operaatori Nord Stream AG-ga lepingud 3,9 miljardi euro laenamiseks. Pärast laenulepingute sõlmimist pole projekti elluviimiseks enam mingeid takistusi, ütles Venemaa ühe suurema investeerimisfirma Troika Dialoog analüütik Valeri Nesterov.

„Nord Stream on lülitatud Euroopa Komisjoni prioriteetsete projektide nimekirja ning on pälvinud kõigi asjast huvitatud osapoolte täieliku poliitilise toetuse, selle vastu ei ole isegi enam Eesti president,” märkis Nesterov ajalehele Kommersant. „Ei ole kahtlust, et poolteise aasta pärast voolab mööda seda toru gaas.”

Kolm probleemi

51 protsendi ulatuses Venemaa gaasimonopolile Gazprom kuuluva Nord Stream AG teatel algab kokku 7,4 miljardit eurot maksva gaasitoru esimese järgu ehitus Läänemeres tänavu aprillis ning peaks valmima 2011. aasta lõpuks. Esimene toru suudaks Euroopasse transportida 27,5 miljardit kuupmeetrit gaasi. See on võrdne viiendikuga gaasi hulgast, mille Gazprom mullu Euroopasse eksportis. Teise, sama suure läbilaskevõimega toru valmimisaega pole veel avaldatud.

1997. aastal Vene gaasimonopoli Gazprom ja Soome riikliku kütusefirma Neste (hiljem Fortum; neid enam mängus pole – J. P.) ideena sündinud torujuhe sai laiemalt tuntuks 2000-ndate keskpaigas, mil Gazpromist hakati rääkima kui Kremli energeetikarelvast. Venemaa tollase presidendi, Gazpromi huvide kõige innukama kaitsja Vladimir Putini plaan nägi ette, et Euroopa jääb pikaks ajaks sõltuvaks Venemaa gaasist ning gaasi hinna kaudu saab Venemaa Euroopale oma tingimusi dikteerida.

Paradoksaalselt on nüüdseks, kui Putini üks lemmikprojekte Nord Stream hakkab realiseeruma, Gazpromi tähtsus „energeetikarelvana” hakanud hoopis kahanema. Euroopal on peale Gaz­promi tekkimas muid valikuid.

„See tees on vananenud, sest Vene energeetikadoktriin oli algusest peale vale,” kinnitas intervjuus Eesti Päevalehele analüüsikeskuse East European Gas Analysis president Mihhail Kortšemkin, keda peetakse USA-s endise Nõukogude Liidu gaasikompleksi üheks paremaks eksperdiks. „Sellel doktriinil oli vale eeldus, et gaasi hind hakkab pidevalt tõusma, igal aastal. Nüüdseks on näha, et Gazprom ei saa enam hindu dikteerida.”

Kortšemkini väitel on globaalsed trendid Venemaa suurima maksumaksja Gazpromi jaoks ebasoodsad. „Konkurents tugevneb järjest, aga Gazprom ei taha hindu langetada,” märkis Kortšemkin. Esiteks lõi ülemaailmne majanduskriis Euroopas alla gaasi tarbimise ja seega ka hinnad. Teiseks pakuvad mitmed gaasitootjad, eriti Katar, Euroopale Vene gaasiga hinna poolest edukalt konkureerivat vedelgaasi (LNG), mille tootmise ja transpordi tehnoloogia on kiirelt arenenud. Esialgu on LNG mahud Euroopas väikesed, aga selle turg kasvab ennustuste järgi mõne aastaga 50 protsenti.

Kolmas põhjus on pikas perspektiivis võib-olla kõige tähtsam – kildagaas, mis on täielik hitt ülemaailmses gaasitööstuses. Tegemist on maagaasiga, mis asub kiltkivis (settekivim maapinnas) gaasilisel kujul. Sisuliselt on kildagaas uus kütuseliik, mille pumpamiseks leiutasid ameeriklased odava tehnoloogia.

USA-s on mõne aastaga kildagaasi osakaal kogu müüdava gaasi seas tõusnud juba 15 protsendini ning see kasvab veelgi. USA jaoks tähendab kildagaasi läbimurre muu hulgas seda, et nad ei pea enam gaasi importima. Mullu tootis USA pärast seitsmeaastast vaheaega taas gaasi rohkem kui Venemaa. Gazpromile oli selline areng löök allapoole vööd, sest kõik nende projektid LNG-tehaste rajamiseks olid suunatud USA turule. Praeguseks on need külmutatud.

Teoreetiliselt peaks kildagaasi leiduma paljudes kohtades ka Euroopas, aga siin alles alustatakse vastavate uuringutega. Uuringuid ja mõnel pool ka proovipuurimisi on juba tehtud Poolas, Inglismaal, Rootsis, Prantsusmaal ja Hispaanias.

„Kildagaas on tekitanud revolutsiooni,” nentis Venemaa teaduste akadeemia energeetikainstituudi rahvusvaheliste turgude keskuse juht Tatjana Mitrova. „Aga keegi ei tea veel, kas Euroopas suudetakse hakata tootma kildagaasi ja kui palju see hakkab maksma.”

Euroopa gaasiturul on praegu selge ülepakkumine. Mitrova ennustas, et see ei saa kesta üle paari aasta. Rahvusvaheline energiaagentuur prognoosis hiljuti, et praegune olukord jätkub vähemalt 2015. aastani.

Pikaajalised lepingud

Kuid ka nõudluse taastumisel jääb tarbimise kasvutempo Mitrova hinnangul kindlasti aeglasemaks, kui seni ennustati. „Keegi ei ole kindel, milline on tulevikus gaasi hind. Kogu gaasitootmise ajaloo jooksul pole olnud säärast selgusetust tuleviku suhtes nagu nüüd,” lausus Mitrova.

„Gazpromi suureks plussiks on see, et neil on Euroopa riikidega väga pikaajalised lepingud, millest ei saa lahti öelda,” lisas ta. Selge, et Gazprom seisab neile soodsatel aegadel kohati 20 aastaks sõlmitud lepingute täitmise eest lõpuni.

Gazpromi kui Venemaa energeetikarelva nüristumise kohta ütles Mitrova, et see oli algusest peale rohkem ilus väljend. „Euroopa sõltub tõepoolest tõsiselt Venemaast, 26 protsenti nende gaasist tuleb Gazpromilt. Aga kui palju sõltub Venemaa ise gaasiekspordi tuludest! See on sisuliselt kümme protsenti Venemaa SKT-st,” märkis ta. „Gazpromi finantsseisund sõltub väga tugevalt olukorrast Euroopa turul. Nii et gaasi tarnimise võimaluste mitmekesistamine ja hindade langus Euroopas on Gazpromile valusam küsimus kui võimalikud muutused Gaz­promi poliitikas Euroopa jaoks.”

Kommentaar

Mihhail Kortšemkin

gaasitööstuse ekspert

•• Nord Streami ehitamine peaks olema kindel, sest rahastamisel pole enam takistusi. Probleem on aga selles, et iseenesest on tegemist mittevajaliku toruga. Praegu kasutuses olevate torude abil võib Venemaa Euroopasse transportida 200 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas, kuid mullu oli Gaz­promi eksport

ainult 140 miljardit ja 2008. aastal veidi alla 160 miljardi.

•• Gazpromil on seega reserve suurendada eksporti mööda olemasolevaid torustikke. Suure tõenäosusega Venemaa gaasieksport Europasse küll eriti ei kasva ning 2020. aastal jääb see 180 miljardi kanti, aga torusid on selleks ajaks kokku mahuga 340 miljardit kuupmeetrit. (Gazprom ise ennustab, et 20 aastaga kasvab nende eksport Euroopasse vähemalt 300 miljardi kuupmeetrini – J. P.) Suurem osa läbilaskevõimet on järelikult rakendamata. Need on investeeringud, mis ei too kasumit. Toru iseenesest ei peaks kujutama erilist ohtu keskkonnale. Ohtlikke olukordi võib küll tekkida selle ehitamise ajal, sest Soome laht on väga kitsas ja tiheda liiklusega.

•• Kui rääkida South Streamist (Venemaalt Musta mere kaudu Euroopasse) ja Nabuccost (Lõu­na-Kaukaasiast Venemaast möö­da Euroopasse), siis Nabucco on äriprojekt, aga South

Stream poliitiline projekt. Sellega on kõik öeldud. See tähendab, et South Streami perspektiivid on paremad, sest selle ehitamiseks pole vaja mingeid majanduslikke põhjendusi. South

Stream on ette kahjumlik, aga kui kästakse, siis ehitatakse valmis. Gaz­prom ja Venemaa hakkavad selle toruga igal aastal raha kaotama. Nabucco jaoks on kõige tähtsam küsimus praegu lepingud tarbijatega. Ressursibaasina piisab esimeseks etapiks Aserbaidžaani gaasist.