Netanyahu kandideerib Likudi juhiks

Netanyahu ja Sharon on partei sees erinevatel pooltel, Sharoni toetavad need, kes andsid oma toetuse ka Gaza asunduste äraviimisele, Netanyahu selja taga on Likudi nn. mässulised, kes olid eraldumiskava vastu.

Eelmisel nädalal tehtud küsitluse järgi toetab Netanyahut Likudi esimehena 42 protsenti partei liikmetest, Sharoni vaid 35 protsenti. Samas kogu rahva hulgas on Sharon populaarsem, küsitluse järgi saaks peaminister, kui ta moodustaks uue tsentristliku partei, 24 protsenti valijate häältest, Netanyahu ja Likud aga 16 protsenti.

Netanyahu valimime Likudi esimeheks tähendaks kursimuutust nii parteipoliitikas kui riigis, juhul kui Likud Iisraelis võimule jääb ning Netanyahust taas peaminister saab. Kui Sharonist on saanud viimasel ajal pehmema poliitika pooldaja, siis Netanyahu on radikaalsem.

Netanyahu lahkus Iisraeli valitsusest rahandusministri kohalt enne Gaza asunike äraviimist, demonstreerides sellega vastuseisu ühepoolsetele järeleandmistele palestiinlastele. Sellega teenis ta ühelt poolt eraldumiskava vastaste kiidusõnu, teisalt aga tõstatas neis küsimusi, miks ta alles siis valitsusest lahkus, kui asunduste evakueerimne oli samahästi kui otsustatud juba pikki kuid ning teada oli ka Bibiks kutsutud ekspeaministri vastuseis sellele.

Bibi ütles oma kandideerimisest teatades, et partei vajab liidrit, kes „ühendaks inimesi, parandaks haavad ja viiks Likudi võiduni, ning kes seejärel juhiks riiki meie põhimõtete vaimus”. Netanyahu lisas, et usub end olevat see mees, kes seda suudab.

Netanyahu ütles, et Sharon, kes 1970ndate alguses partei asutas, on hüljanud selle põhimõtted ja hakanud käituma sarnaselt vasakpoolsetele poliitikutele.

Kuna Netanyahu ja Sharon seisavad eri pooltel, siis võib esimese võit parteiliidri valimistel tähendada Likudi kaheks jagunemist ühe ja teise mehe toetajate vahel. Bibi peaks siiski kutsuma Sharoni üles lubama, et kui ta esimehevalimistel kaotab, siis jääb ta partei liikmeks ega loo uut rivaalitsevat parteid.

Nii Sharon kui ka tema tugev toetaja, asepeaminister Ehud Olmert ütlesid varem, et Netanyahu ei ole väärt riiki juhtima ning tal pole selleks oskusi.

„Meie probleemid on keerulisemad kui teistel riikidel,” ütles Sharon esmaspäeva õhtul. „Selle riigi juhtimiseks peab olema hea otsustusvõime ja raudsed närvid.”

Sharon ja Netanyahu kandideerisid Likudi liidriks ka 2002. aastal peetud esimehevalimistel. Siis sai Sharon 55,88 protsendi parteiliikmete toetuse, Netanyahu vaid 40,08. Likudis on kokku ligi 400 000 liiget.

Benjamin Netanyahu

Endine eliitsõjaväelane Netanyahu sündis 1949. aastal Tel Avivis ning sai suure osa kooliharidusest USAs – ta lõpetas Massachusettsi tehnikaülikooli.

Ta vabastati Iisraeli kaitseväest 1972. aastal ning selleks ajaks oli ta saanud kapteni auastme.

Aktiivselt poliitikaga tegelema hakkas Bibi 1988. aastal, kui ta valiti Knesseti liikmeks ning sai ka asevälisministriks. 1993. aastal valiti ta Likudi esimeheks ning 1996. aasta juunis sai ta peaministriks.

Peaminister oli ta kuni 1999. aastani, kuni Likud valimistel Tööparteile ja selle esimehele Ehud Barakile kaotas. Ta loobus partei esimehe kohast ja positsioonist Knessetis.

2002. aasta novembris sai ta Iisraeli välisministriks, 2003. aasta veebruaris rahandusministriks. Viimaselt ametikohalt lahkus ta tänavu 7. augustil, protestides nii asunike äraviimise vastu Gazast ja Põhja-Samaariast.

Netanyahu on abielus, tal on kolm last.

Ariel Sharon

Endine armeekindral Sharon sündis 1928. aastal Kfar Malalis. Tal on juuraharidus Jeruusalemma Heebrea ülikoolist.

Armees teenis Sharon enam kui 25 aastat ning ta lahkus sõjaväeteenistusest 1973. aastal.

Poliitikasse siirdus ta samal aastal, kui ta valiti Knesseti liikmeks. Aasta hiljem lahkus ta parlamendist ja sai peaminister Ytzhak Rabini julgeolekunõunikuks. 1977. aastal sai ta taas Knessetisse ning neli aastat teenis leiba põllumajandusministrina. 1981. aastal sai Sharon kaitseministriks.

Sharon on olnud ka portfellita minister, kaubandusminister, ehitusminister ja immigratsiooni-, välisasjade ning kaitsekomisjoni esimees. 1998. aastal sai endine kindral välisministriks.

Pärast Netanyahu loobumist Likudi esimehe positsioonist võttis esimehe koha enda kanda Sharon. 2001. aasta veebruaris valiti ta Iisraeli peaministriks, 2003. aasta alguses valiti ta sellele kohale tagasi.

Sharon on lesk, tal on kaks poega.