Mida Juštšenko Ukrainas ära tegi?

Homsete presidendivalimiste eel meenutab endine ajakirjanik Sergei Solodki, kuidas eelmise presidendi Leonid Kutšma ajal ajalehes Den tööpäev algas: „Igal hommikul saime toimetuse juhataja kaudu juhendi, millest ja kuidas kirjutada.”

Teisest ametiajast ilma jäänud Juštšenko tõi ajakirjandusvabaduse koos oranži revolutsiooniga. Solodki sõnul läks see küll kohati anarhiaks kätte ja oli aeg-ajalt vastutustundetu, aga vähemalt on nüüd vabadus avaldada oma arvamust. „Parem halb vabadus kui hea diktatuur. Juštšenko ajal saime halva vabaduse,” nendib ta.

Odessa veinitehase Franzuski Bulvar ühe omaniku ja juhi Šota Gulijevi sõnul seisneb Juštšenko-aja kõige olulisem muutus selles, et Ukrainas on loodud demokraatlik ühiskond. „Me oleme hakanud vabalt oma mõtteid esitama. Inimesed enam ei karda seda,” kinnitab ta. Ka muidu Juštšenkot kõvasti kritiseeriv Donetski sotsioloog ja ajakirjanik Aleksei Ivanov tunnustab, et inimeste poliitiline aktiivsus on suurenenud. „Kutšma ajal oli selles mõttes seisak,” lausub ta.

Sõnavabaduse kohta ütleb Ivanov, et tema ise vahet ei näe, sest Kutšma ajal ei keelanud tal samuti keegi presidenti kritiseerimast. „Mina ei taju poliitikast kirjutades vahet, võib-olla Kiievis on teistmoodi,” lausub ta.

„Pealegi, sõnavabadusel on mõtet ja see on hinnas, kui ametnikud-poliitikud reageerivad sellele, mida kirjutatakse või näidatakse. Praegu võid sa kirjutada Ukrainas kas või seda, et ametnik sööb lapsi, aga ei mingit reaktsiooni,” väidab Ivanov. „Kõik poliitikud on jõudnud üksteist korruptsioonis süüdistada, kõik lehed on sellest kirjutanud ning tagajärg on see, et kedagi enam ei huvita sellised väited.”

Lvivi Lonski vanglamuuseumi direktor Tarass Tšoli räägib, et ühest küljest julgevad inimesed oluliselt rohkem oma õigusi kaitsta riigiga suheldes, kuid teisest küljest on nende õiguste saavutamine süveneva korruptsiooni tõttu väga raske.

„Inimesed eelistavad maksta,” nendib Tšoli. „Näiteks kui su lähedane inimene sattus haiglasse, siis sa tead, et sa ei saa muidu abi, kui pead ise ostma kõik ravimid ja maksma teda ravivale doktorile. Muidu ei liiguta keegi, arstid lihtsalt ootavad, kuni sa neile raha maksad.”

„Inimesed on selle viie aastaga väga tugevalt ära rikutud,” jätkab Tšoli oma süüdistust. „Üks osa inimestest said revolutsioonist jõudu selleks, et midagi muuta, teine osa inimesi on neid vabadusi aga julmalt ära kasutanud, rikastumaks teiste arvel. Korruptsiooni on rohkem kui varem.”

Sergei Solodki märgib, et võimu apaatse reageerimise tõttu nii avalikule korruptsioonile kui ka kõigele muule on Ukraina praegu lähemal kui kunagi varem sellele, mis juhtus Venemaal 1990-ndate lõpus ehk siis demokraatiast väsimisele. „Ukrainas on sellise stsenaariumi järele nõudlus enamiku rahva seas, praegu sõltub väga palju Ukraina ühiskonnast, kas ta lubab seda,” nendib Solodki.

Holodomor ehk näljahäda

Seni mahavaikitud Ukraina ajaloo teemade jõuline esiletõstmine on Viktor Juštšenko teine suurem teene. Ta tõstatas Ukraina ühiskonnale varem peaaegu tabuteemadeks olnud sündmused 1920.–1950. aastatel – näljahäda ehk holodomori Ida-Ukrainas ning rahvuslik vastupanuliikumise Lääne-Ukrainas.

Põhiliselt venekeelsetel Ida-Ukraina aladel tekitasid ajalooteemad veelgi suuremat viha Juštšenko vastu, aga Kiievis ja Lääne-Ukrainas kiidavad teda selle eest ka inimesed, kes muidu tema poolt ei hääleta.

Tegi Banderast lõpuks kangelase

•• Ukraina praeguste presidendivalimiste kahe vooru vahel, kui lahkuv president ei tee enam üldjuhul olulisi otsuseid, langetas Juštšenko talle omaselt vastupidi väga tähendusliku otsuse – andis postuumselt Ukraina kangelase aunimetuse Stepan Banderale, kes oli Ukraina rahvusliku liikumise juht Teise maailmasõja ajal ja pärast seda.

•• Lvivi noor laulja ja õppejõud Sofia Fedina kiidab Juštšenko otsust Banderast kangelane teha, sest see näitab muutust Ukraina eneseteadvuses. „Poola teatas kohe — tõsi küll, mitte-ametlikult —, et kuidas Ukraina julges seda teha! (Bandera võitles ka Poola riigi vastu — J. P.) Aga miks mitte, sest meie jaoks on Bandera kangelane, kes tegi palju ukraina rahvuse enesemääramiseks ja tänu temale on meil nüüd oma riik!” vaidleb Sofia kirglikult.

•• „Poola riigi jaoks tegi palju kindral Pilsudski, kuid meie ei saa teda kangelaseks pidada, sest ta tappis palju ukrainlasi. Neil on oma kangelane ja meil oma. Ja see on normaalne!”