Medvedevi ajalookomisjoni liige lubab Molotovi-Ribbentropi pakti juubeliks suurt üllatust

Tänavu augustis möödub 70 aastat Teise maailmasõja puhkemiseni viinud Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) ja selle lisaprotokollide sõlmimisest. Järgmisel kevadel täitub 65 aastat Teise maailmasõja lõpust.

„On massiliselt huvitavaid dokumente (Venemaa arhiivides – J. P.), mis siis, kui need avaldatakse, kui nende põhjal kirjutatakse uurimusi, panevad väga paljud sündmused enne Teist maailmasõda omale kohale,” kinnitab intervjuus Eesti Päevalehele president Dmitri Medvedevi loodud ajalookomisjoni üks neljast ajaloolase taustaga liikmest, Natalja Narotšnitskaja. „Need näitavad paljude sündmuste loogilisust, ettemääratust.”

Ajaloodoktor, vastuseks ameeriklaste Freedom House’ile loodud demokraatia ja koostöö instituuti juhatav Narotšnitskaja on Venemaal üks tuntumaid selle seisukoha kaitsjaid, et Nõukogude Liit ei olnud kaassüüdlane Teise maailmasõja puhkemises. Või siis vähemalt ei olnud ta rohkem süüdi kui Suurbritannia või USA.

„Loodud komisjoni põhieesmärk on stimuleerida tõsiseid ajaloouurimusi arhiividokumentide põhjal,” räägib Narotšnitskaja. „Komisjon peab tegema nende teemade inventuuri, mis kutsuvad praegu esile kõige ebatervemaid vaidlusi ja mis on muutunud juba müütilisteks legendideks. Ajaloolastele peab pakkuma võimalust kirjutada neil teemadel tõsised uurimused ning neid töid peab siis hakkama populariseerima. Nad peavad jõudma õpikutesse ja õppejõudude loengutekstidesse.”

Kedagi ei saa käskida

Narotšnitskaja toonitab, et ajalookomisjon ei saa kedagi käskida, vaid ainult anda soovitusi. „Aga selle ümber puhkes hüsteeria, nagu oleks moodustatud mingi riiklik organ, mis hakkab mingeid olulisi otsuseid vastu võtma,” lausub ta. „Me saame ainult markeerida teemad, mida meie arust on tabanud võltsimise katse.”

Üks sääraseid katseid on Narotšnitskaja sõnul tehtud MRP tagajärgede hindamisega ning ta kavatseb sellele isiklikult vastu astuda. MRP 70. aastapäevaks valmistab Narotšnitskaja ette suurejoonelist seni avaldamata dokumentide kogumikku, mis peab näitama 1938. ja 1939. aastat teistmoodi, kui viimased paarkümmend aastat on harjutud nägema. See on üks esimesi näiteid, mis laadi dokumente võidakse Venemaa seni salajastest arhiividest avaldama hakata.

Narotšnitskaja räägib, et just Müncheni kokkuleppe poolest kuulsaks saanud 1938. aastast ja järgnenud 1939. aastast on Venemaa arhiivides palju materjali, mis oli siiani salastatud.

„NSV Liidu juhtkonna laual lebasid juba luure hangitud dokumendid lääneriikide tegelikust suhtumisest ja tulevikukavatsustest (pärast Müncheni kokkulepet – J. P.). Ma olen osaliselt nende dokumentidega tuttav ja neistki on juba selge, et meie riik oli jäämas isolatsiooni ning oli vaja midagi ette võtta,” viitab Narotšnitskaja MRP-le kui Venemaa vastusele Müncheni kokkuleppele.

„Roosevelt (USA tollane president – J. P.) ütles oma inimestele, et kui tuleb sõda Saksamaa ja NSV Liidu vahel, siis USA vahele ei sega, niikaua kuni üks neist ei hakka võitma sel kombel, et võib saada Euraasia peremeheks. Dokumendid lord Simoni (Briti valitsuse eriesindaja kõnelustel Hitleriga – J. P.) sala­jastest läbirääkimistest Hitleriga näitavad, kui küünilised olid inglased – Belgiat ärge puudutage, sest ta on meile liiga lähedal, aga Austria sööge ära, kui tahate!” teeb Venemaa hetke tuntuim naisajaloolane kiire ülevaate NSV Liidu luure raportitest.

Poola suunas vibutab võitlev ajaloodoktor eriti sõrme: „Või Poola, keda praegu esitatakse sellise süütu ohvrina, nende kohta on meil selliseid dokumente, et... Isegi juba 1937. aastast, mis näitavad, kui Hitleri-meelsel positsioonil oli tollane valitsus, kes tegi Saksamaale ettepaneku jagada Ukraina ära nii, et Poola ulatuks merest mereni.” See on: Läänemerest kuni Musta mereni.

Üsna kindlalt võib arvata, et president Medvedevi ajalookomisjon saavutab oluliselt rohkem kui näiteks Vene riigiduumas ajaloopuhtuse eest võitlev saadik Konstantin Zatulin, kes pälvis kuulsust seaduseelnõuga nende vastu, kes tema arvates tahavad heroiseerida natsismi. Zatulin ei varjanud, et eelkõige on see suunatud Baltimaade ja Ukraina vastu.

Algselt lubas Zatulin eelnõu duumasse esitada võidupühaks, 9. maiks ning ootas juunis juba seaduse väljakuulutamist, aga silmanähtavalt juriidikast kaugele jäänud seaduseteksti pole seni duumale esitatud. Üks Zatulini nõunikke tunnistas Päevalehele, et selle tekstiga on probleeme ning enne sügist see duumasse ei jõua.

Arhiivide avamisega on aga Moskval tõsi taga, mida kinnitas ka ajalookomisjoni juhtima hakkav Medvedevi administratsiooni juht Sergei Narõškin hiljuti intervjuus Ehho Moskvõle.

Narõškin teatas raadiosaates, et viimaste aastate jooksul on Venemaa julgeolekuteenistus FSB templi „salajane” maha võtnud kahelt miljonit dokumendilt, aga kaitseministeerium koguni ligi kuuelt miljonilt. „Kahjuks avaldatakse neid väga väikeses tiraažis,” lausus ta, väljendades lootust, et see muutub.

Paljud sündmused, mille kohta Moskva lubab nüüd esitada uusi dokumente, toimusid 70 aastat tagasi. Miks on tollaseid sündmusi puudutavad materjalid Venemaal ikka veel salastatud?

„Iseenesest on väga palju dokumente faktiliselt avalikustatud, neilt on tempel „salajane” ära võetud, kuid nad pole läbinud arheograafilist töötlust,” põhjendab Natalja Narotšnitskaja. „Raske on leida arhiivides inimesi, keda sundida lisaks oma põhitööle tegelema veel sellega. Pärast salastatuse mahavõtmist tuleb dokumente veel kirjeldada, viia üle teise fondi jne.”

Taas see Venemaa kuulus bürokraatia! „Absoluutselt. Selle laiskuse, ebaoperatiivsuse, veniva büro­kraatia eest me tasumegi sellega, et ilmub hulgaliselt ebaobjektiivseid käsitlusi,” nõustub Narotšnitskaja. „Muidugi on veel eriteenistuste arhiivides see probleem, et neil on oma spetsiifika. Dokumenti avaldades peab mõtlema sellele, kas endiselt võib tekitada probleemi, kui saadakse aru, kuidas info on saadud.”

Okupatsiooni polnud

Hiljuti ütles Vene riigiarhiivi (Rosarhiva) juht Vladimir Kozlov, et Vene arhiivides on ümberlükkamatuid dokumente selle kohta, miks ei saa 1932.–1933. aastate näljahäda Ukrainas pidada genotsiidiks, kuid avaldada neid ei saa, kuna dokumendid on salastatud.

„Ei jätku laiahaardelist mõtlemist, et aru saada, kui oluline on ajalugu,” arvab selle kohta Narotšnitskaja.

Uurin Narotšnitskajalt, kas ajalookomisjon peaks tema arvates hakkama andma ka avalikke hinnanguid oluliste ajaloosündmuste kohta, näiteks lähenev MRP 70. aastapäev. Kas komisjon peaks võtma näiteks seisukoha, kas Baltimaad 1940. aastal okupeeriti või mitte?

Narotšnitskaja veenab mind juba mitmendat korda, et komisjon ei hakkama välja töötama mingeid sündmuste tõlgendusi. „Meie eesmärk on avada võimalikult palju arhiive ja stimuleerida ajaloolasi neid uurima,” kordab ta.

Emotsionaalse inimesena ei saa ta siiski jätta oma arvamust Balti riikides juhtunu kohta välja ütlemata.

„Okupeerimine tähendab okupatsioonirežiimi. Okupatsioonirežiim tähendab okupeerijate ja okupeeritavate ebavõrdsust,” alustab ta lühidalt teooriast. „Ei saa kuidagi öelda, et 50 aastat valitses Baltimaades okupatsioonirežiim, sest eestlased ja lätlased lahkusid NSV Liidust kirjanike, režissööride, teadlaste ja professoritena ning olid igal pool proportsionaalselt esindatud. Mingit okupatsioonirežiimi raudselt polnud!”

Intervjuu ajal tunnistab Natalja Narotšnitskaja, et ajaloost ilma raevu ja kireta aru saamiseks ning erapooletuks arutlemiseks on kahtlemata vaja aega. „Nii nagu me praegu räägime ilma mingi kireta, et vaat see asi oli Ivan Julma või Peeter I ajal õudne, aga vaat need olid saavutused,” lausub ta. „20. sajandi puhul tuleks ka suuta panoraamselt vaadata seda, mis juhtus, ning tõdeda, et me ise oleme kõik selle korda saatnud, mis toimus.”