Kosovo koer urises riigikogu liikmete peale

Riigikogu ja kaitseministeeriumi esindajate visiit Balkanile pidi andma otsustajatele senisest rohkem aimu, mis tegelikult Kosovos ja Bosnias toimub ning millised on meie sõjameeste igapäevased mured-rõõmud.

Ent Kosovo pealinna Pristina veerse sõjaväelaagri koer Baraka lõriseb ikka, ta lihtsalt ei salli tsiviliste. Kord peksis teda üks albaanlane. Nüüd on Baraka kogu laagri ja eriti prantsuse sandarmi Alexa Camy hoole all, nagu kogu ta pere – isa ja üks järelejäänud poegadest. Aga tsivilistihais ajab looma lihtsalt raevu. Meelde tuleb peks, nälg, kisklemine teiste Kosovo koertega – ühesõnaga koeraelu. “Baraka on tegelikult noor koer, aga kui vana ta välja paistab! Isegi koertel on Kosovos halb elu,” ütleb Alexa lõrisejat rahustades. Eesti sõdurid kutsuvad Barakat Pätuks.

Miinihirm

Eesti sõjameeste turvatav autokolonn Kosovo öös. Raskelt relvis mehed hüppavad maasturist maha, igaüks jookseb, automaat rinnal, oma kohale ja sulgeb VIP-kolonni läbisõidu ajaks ristmiku. Sama kordub bensiinijaamas, mis külaliste saabumisel võetaks kahekordse automaaturite ringi sisse.

“Nojah, siin võib vähemasti üsna rahulikult kempsus käia, pole hirmu nagu Bosnias metsapeatust tehes, et satud miini otsa,” kõlab Balkani öös eestikeelne kommentaar.

Alles see oli, kui Bosnia laste kilked muutusid plahvatuse saatel halaks. Miiniväljale palli järele tormanud laps lamas maas, jalad purustatud. Ta oli esimene tänavune miiniohver. Bosnia teid ääristavad lindid sildiga mines (miinid). Kõigi Bosnia ja Hertsegoviina nelja ja poole miljoni elaniku jaoks on maapinnas enam kui üks miin. Miiniväljade piirid tähistavad eri etnilisi asualasid. Bosnia taat aga istub maantee ääres, ekskavaatori kõrval. Tuimas pilgus on tülpimus. Taat ei tea, millal teetööd jätkuvad. Maantee laiendamisele tõmbas kriipsu peale miiniväli, pärit kümnenditagusest sõjast.

Lootusetuse lumm

Baraka ei lõrise enam, on väsinud. Ka Kosovo kohal hõljub väsinud lootusetuse lumm, minnalaskmise meeleolu. Juba seitsmendat aastat, alates eelmise sajandi lõpu sõjast, on Kosovo sõjaväe kontrolli all. Kui siis tapsid serblased albaanlasi, siis nüüd on jõudude vahekord albaanlaste kasuks.

Kunagi töötas Mitrovica taanlaste sõjaväelaagris, kus elab ka üks eestlaste rühm, abitööjõuna viiskümmend protsenti albaanlasi ja sama palju serblasi. Nüüd viimaseid pole. Serblased eelistavad priskele laagripalgale turvalisust, ei soovi üksi läbi albaanlaste linnaosa tööle minna.

Mitrovica Ibari jõe sillast on saanud murdepunkt. Kokku põrkavad kultuurid, religioonid, keeled, veendumused. Veritasu-tavast rääkimata. Albaanlased ühel, serblased teisel kaldal.

Svetlana Bjelogoritc on üks väheseid serbia verd inimesi, kes veel laagris töötab. Tõlgina. Õnneks on temas ka “bosniaki” verd, ehk hoiab see teda puutumatuna? Aga ka siis, kui ta sõidab koos relvastatud taanlaste ja eestlastega läbi albaanias külade patrullima, on kõhe. Omapead ei läheks ta sinna iialgi.

Mis saab Kosovost edasi? Svetlana on tükk aega vait, naeratus näol kustub. “Mul on raske poliitiliselt korrektselt vastata...”

Tõstuk vinnab värviballooniga mehe kesk ööhämarust Kosovo pealinna Pristina koleda paneelmaja seina äärde. Maja on ehitatud ajal, mil oli üksainus Jugoslaavia – Tito heleda päikese all.

Nii, sabloon seinale, värv peale. Sedasi kümneid kordi. Mehe teekonda jäävad meenutama grafitid albaaniakeelse kirjaga: “Ei läbirääkimistele, jah referendumile!” Päevased möödujad noogutavad nõusolevalt ja püüavad lõputute asfaldiaukude rägas mitte komistada.

Maantee ääres laiutavatest prügilaamadest tõuseb roiskumislehka. Ühegi filtrita kivisöeelektrijaama süsimust suitsujuga on ööpimeduseski näha.

Öine neljasilmajutt

Kosovo koer Baraka nuusib sõjaväelaagri Eesti maja juures. Milline lärm tavalise sõjameeste tööst väsinud vaikse jutu asemel! “Teeme ühe jäätise,” kostab müriseva naeru saatel. Külalised on tähele pannud Balkanit haaranud religioosset renessanssi ning seda, et kui kristlane võtab tööpäeva lõpul õlle, siis muslim hoopis jäätise. Naudib seda tänaval koos kombe kohaselt pearätistatud pruudiga jalutades.

Eesti maja siseõue nurgas käib tõsisem jutt: “Pole mingitki kindlust, sotsiaalseid garantiisid oleks vaja. Kaotan jala, olen sant valmis – mis saab ametikorterist, mis tööst?”

Teisal tõdetakse poolhääli, et kaitseliitlastel, kes Bosnias baasi valvavad, on jõle rutiin – 2000 inimest päevas sisse, teist sama palju välja. Ise aga välja ei saa. “See, kellega rääkisin, oli täielikus masenduses ja süüdistas Bosniasse saatjaid täitmata lubadustes,” tõdeb üks tsiviilriietes mees. “Minu vestluskaaslane lubas küll kindlasti tagasi tulla, oli rahul,” vastab teine. “Aga see meie meeste kallite telefonikõnede asi on taanlaste peaaegu tasuta koju helistamise võimaluste kõrval ikka nadi küll,” selgub kolmanda jutust.

Aga need tsivilistid lõhnavad hästi, paneb ringi uitav koer Baraka tähele. Mitte nagu Eesti sõjamehed, kes oma paksudes vormides kolmekümne viie kraadises kuumuses muudkui leemendavad.