Kosmos vajab kiiresti koristajat

NASA tellimusel valminud USA National Research Councili uuringust selgus, et kosmosevallutustega juba ammugi kaasnenud probleem – inimtekkeline praht ilmaruumis – on paisunud sedavõrd suureks, et võib hakata ise ennast taastootma.
Aastakümnete jooksul on kosmosesse jäänud kasutatud rakette, kütusepaake, tehiskaaslasi ja kõikvõimalikku muud sodi, mida nüüdseks arvatakse olevat juba kümneid tuhandeid või teab kui palju, kui ka kõige väiksemad tükid kaasa arvata.
Kosmosepraht, mis liigub kiirusega üle 28 000 kilomeetri tunnis, ohustab umbes tuhandet töötavat kommerts-, militaar- ja tsiviilsatelliiti. Pisiosakeste lööke saavad need kogu aeg, esimene suurem liiklusavarii toimus kosmoses aga 2009. aastal, kui töö lõpetanud Vene satelliit sõitis sisse töötavale Iridiumi sidesatelliidile. Ligi 790 kilomeetri kõrgusel toimunud kokkupõrke tagajärjel tekkis omakorda juurde tuhandeid tükke ja tükikesi kosmoseprahti.
Just seetõttu, et kõikvõimalikke tükke on juba väga palju, võib tekkida ahelreaktsioon: nad hakkavad aina sagedamini omavahel kokku põrkama ja purunevad üha rohkemateks tükkideks. Palju hukkamõistu pälvis 2007. aastal Hiina, kes laskis satelliidivastast raketti katsetades tükkideks ühe oma väljalülitatud kliimasatelliidi.
USA kosmoseseire võrgustiku jälgitava kosmoseprahi kataloogitud tükkide arv kasvas 2006. aasta detsembri 9949-lt selle aasta juuliks 16 094-ni, kusjuures 20 protsenti neist on pärit tollestsamast puruks lastud Hiina satelliidist. Võrgustik seirab kümnest sentimeetrist suurema diameetriga tükke, kuid tehiskaaslastele on ohtlikud väiksemadki tükid.

Magnet või harpuun?

Mitmel korral on avastatud ka rahvusvahelisele kosmosejaamale ohtlikult lähenenud objekte, mis on sundinud jaama orbiiti muutma. Viimatine, 1998. aastast tegutseva kosmosejaama ajaloo jooksul väidetavalt kõige tõsisem intsident toimus juunis. NASA teatel möödus tundmatu objekt kosmosejaamast 335 meetri kauguselt ehk lähemalt kui eales varem. Jaama liigutamiseks enam aega ei jäänud ja parajasti seal olnud kuus meeskonnaliiget kupatati Sojuzi kapslisse, millega nad oleksid saanud evakueeruda.
Lahendusi või pigem küll leevendust on kasvavale prügiprobleemile siiski pakutud. Näiteks võiks kosmosesse läkitada tõesti justkui koristusmasinad, mis kas magnetpüüduritega või harpuunilaadsete seadmetega suurema rämpsu kinni nabiksid. Või konstrueerida lendprahi püüdmiseks vihmavarjulaadseid sirme.
Koristamine tähendaks aga seda, et eriti prügistunud Maa-lähedaselt orbiidilt tuleks praht kas kaugemale lükata, mis aga probleemi päriselt ei kõrvalda, või atmosfääri langetada lootuses, et kõik kogutu ikka atmosfääri langedes ära põleb.
Kuid on veel üks kitsaskoht. Nimelt keelavad rahvusvahelised reeglid teiste riikide kosmoseobjektide taevast alla toomise. Sellepärast peaks USA leppima teiste riikidega kokku legaalse raamistiku kosmoseprahi eemaldamiseks. Selleks on vaja muidugi usalduslikke suhteid, sest vaevalt tahaks mõni kosmoseriik, et ühel neist oleksid oskused ja vahendid, mis võimaldaksid ka satelliite alla tuua.

Vene sidesatelliidist sai praht

Venemaa kinnitas eile lõplikult oma kõige võimsama ja kõrgtehnoloogilisema sidesatelliidi Ekspress-AM4 kaotamist. Täpsemini on see küll ikka veel alles, kuid pole õiges kohas ega tööta, vaid on muutunud osaks kosmoseprahist.
18. augustil startinud kanderakett ei suutnud Ekspressi ettenähtud orbiidile viia. Viis päeva hiljem teatas agentuur Roskosmos, et aparaat ei purunenud, vaid tiirleb ümber Maa, lähenedes sellele kord 995 kilomeetrini ja kaugenedes siis kuni 20 000 kilomeetrini.
Prahistunud sputnik ei tohiks rahvusvahelisele kosmosejaamale, mis asub maapinnast ligikaudu 340 kilomeetri kõrgusel, ohtlik olla. Kuid pole välistatud, et edaspidi kahe objekti lennutrajektoor läheneb ja kokkupõrkeoht tekib. 
Samal päeval, 18. augustil kaotas teadustegevuseks mõeldud satelliidi ka Hiina, sest kanderakett ei suutnud seda õigesse kõrgusse viia.