Kokkupõrkehirm Lätis puhuti üle
Kui uskuda venekeelset meediat, oleks eile Riia tänavail pidanud marssima agressiivsed natsijõugud ning Läti politsei ja linnavõimu hoiatustest võis välja lugeda lausa hirmu inimohvrite ees. Tegelikult viis vaid paarsada inimest Vabadussamba jalamile lilli, kohalikud „antifašistid” said pidada oma konverentsi ja arvukad tänavaile käsutatud politseinikud võisid igavusest haigutada. Meediakära ületas mäekõrguselt tegelike sündmuste mastaabi.
Riia kesklinn oli võrreldes mullusega erakordselt inimtühi, kümneid eakamaid inimesi saatis teekonnal jumalateenistuselt Vabadussamba juurde ehk paarsada huvilist ja ligi sama palju politseinikke. Metalltarade järele, mis kohati teed ääristasid, puudus tegelikult vajadus. Korraks peeti kinni vaid kaks liiga provotseeriva käitumisega vene keelt kõnelevat „antifašisti” ja üks linnavolikogu liige, politsei kinnitusel „isikute tuvastamiseks”.
Kuupäev ise on loomulikult samuti provokatiivne. Erinevalt 25. märtsist ei meenuta Läti leegioni mälestuspäev 16. märtsil mitte niivõrd Nõukogude okupatsiooni ohvreid, kuivõrd sadu tuhandeid mehi, kes paisati osalt vabatahtlikult, enamikus aga sunnitult Saksa Reichi eest rindele.
Iga-aastane propaganda
16. märtsil 1944 sattusid Velikaja jõe ääres kõrgendiku nr 93,4 all esimest korda ühte rindelõiku Waffen-SS-ile allutatud Läti 15. ja 19. diviis, mis suutsid Punaarmee rünnaku ajutiselt peatada. Läti leegioni veteranide poolt eksiilis tähtpäevaks valitud mälestuspäev jõuti 1998. aastal ka Lätis riiklike mälestuspäevade nimekirja kanda, kuid kaks aastat hiljem pani rahvusvaheline surve seimi põlvili ja otsus tühistati.
Riia linnavolikogu keelustas tänavu 16. märtsil Riia Vabadussamba juures kõik meeleavaldused, kuid politsei ei näinud mingit põhjust keelata sinna lillede asetamist. Juba tavaks saanud tseremoonia hõlmas ka Lestene surnuaia külastamist, kuhu osa sõdureid on maetud.
Venemaa, venekeelne meedia ja Läti venelastest poliitikud on kasutanud 16. märtsi tavaliselt ära aasta suurimaks Läti-vastaseks rünnakuks, ning selles suhtes ei erinenud ka eilne päev. „See on nördima panev, et politsei tegeleb fašistide rongkäigu kaitsmisega,” kuulutas Lätist europarlamenti valitud Tatjana Ždanoka.
Ka on varasematel aastatel mõningate Läti rahvuslaste rühmituste rõhutatult väljakutsuv esinemine võimaldanud meedial leida väidetavat natsisümpaatiat, ehkki leegionäride päeval pole kordagi avalikult Hitlerit ülistatud.
Läti venekeelne ajaleht Tšas teatas, et riik olevat antifašistide jaoks suletud, võttes aluseks Eestist teele asunud Notšnoi Dozori liikmete kinnipidamise ja piirilt tagasisaatmise. Kuid Läti piirivalve tõkestas Iklas ka rühma Eesti Iseseisvuspartei, MTÜ Wiking Narva, 20. Relvagrenaderide Sõprade Klubi ja Eesti Leegioni Sõprade Klubi liikmete riiki sisenemise.
Läti siseministeerium oli eelnevalt edastanud nimekirja isikutest, keda nad 16. märtsil riigis näha ei taha.
Sõjas hukkunute mälestuspäev
Enamikus sundmobiliseeritud
Ligemale 50 000 hukkunut
•• Läti leegion moodustati 1943. aastal Hitleri käsul peamiselt Läti elanikest. Kuna vabatahtlik värbamine ei andnud tulemusi, hakati sinna suunama ka sundmobiliseerituid. Väeteenistuse vältijaid ähvardas surmanuhtlus.
•• Lõpptulemusena moodustasid vabatahtlikud vaid viiendiku leegioni koosseisust, mis päästis selle liikmed küll Nürnbergi tribunali hukkamõistust, kuid ei säästnud neid Nõukogude vangilaagritest.
•• Inimesed, kes käisid eile Läti leegioni mälestuspäeval lilli panemas, mälestasid peamiselt omakseid. Ligemale 50 000 Saksa vägedes rindele paisatut kaotas elu kas lahingutes või järgnenud repressioonides.
•• Läti iseseisvuse taastamise katse puhul polnud sakslastest ohvitseride juhitud Läti leegioni üksustest küll suuremat kasu. 15. Waffen-SS-i grenaderidiviis oli sõja lõppjärgus paisatud hoopis Berliini kaitsele, 19. diviis jäi aga Kuramaa kotti.
