Itaalia ja Hispaania võit, Saksamaa üllatuskaotus

Ülal olev pealkiri sobiks spordiküljele, kuid on paslik ka siin, sest sama seis nagu jalgpalli EM-i poolfinaalis kujunes eile varahommikul EL-i tippkohtumise avapäeva lõpuks.

Tõepoolest, ajal, kui euroliidrid veel Brüsselis vaidlesid, alistas Itaalia meeskond Varssavi staadionil Saksamaa. Läksid veel mõned tunnid ja Itaalia koos Hispaaniaga sai võidu Saksamaa üle ka Brüsselis. Itaalia meedias kõlasidki sellised hõisked nagu „kahe Mario öö” – oli ju Mario Balotelli surunud palliplatsil Saksamaa maha ja Mario Monti sundinud Angela Merkeli järeleandmisele (küll Mariano Rajoy abiga).

Itaalia peaminister Monti ja Hispaania peaminister Rajoy ühendasid Saksa peaministri Merkeli hämmastuseks jõud ning sisuliselt blokeerisid tippkohtumisel kokkulepetele jõudmise.

Nad nõudsid oma ülepea kasvanud laenukulude alla toomiseks ja kokku vajumas olevate pankade turgutamiseks meetmeid, millele Saksamaa jäigalt vastu punnis: et euroala päästefondid saaksid laenata raha otse pankadele ja et päästefondid võiksid osta riikide võlakirju, ilma et riigid peaksid täitma troika (EL, IMF ja Euroopa Keskpank) jälgimisel karme tingimusi nagu Kreeka.

Ladina „kambakas”

Ja seda nad ka said – kuigi pärast 13–14 tundi kestnud läbirääkimisi sündinud kokkuleppes on puudu detailid – ja vaatlejate meelest suuresti tänu sellele, et nn ladina kampa lõi ka Prantsusmaa.

„Ma olen siin selleks, et leida kiireid lahendusi nendele riikidele, kes seisavad silmitsi turgude survega, kuigi on teinud tohutuid pingutusi oma eelarvete tasakaalustamiseks,” ütles president François Hollande tippkohtumisele saabudes. Seda tõlgendatigi Itaalia ja Hispaania poolele asumisena. See, et Prantsusmaa on Hollande’i juhtimisel liikunud eurokriisi lahendamise küsimustes pigem Itaalia ja Hispaania poolele või vähemalt Saksamaast eemale, oli muidugi teada.

Brüsselisse saabudes paistis Merkel tegevat sõbraliku žesti, kiites nn kasvupakti, mida on nõudnud säästumeetmete kõrvale Hollande ja mis oligi tippkohtumisel vastuvõtmiseks ette valmistatud.

Tegelikult polnud see Merkelil küll suur järeleandmine. Jutt on umbes 120 miljardist eurost, mis pole aga uus summa, mida Saksa ja teiste maade maksumaksjad peaks välja käima. Summa saadakse kokku olemasolevatest allikatest – näiteks 60 miljardit EL-i kasutamata jäänud tõukefondidest – ja pealegi on see vaevalt piisav, et parandada tõsiselt majanduskasvu ja tööturu olukorda.

Kuid just kõigile pealtnäha sobiva kasvupakti vastuvõtmise blokeerisidki Itaalia ja Hispaania. Tippkohtumine istus ummikus, veidi pärast keskööd lahkusid kümne euroalasse mittekuuluva riigi liidrid.

Pool viis kohaliku aja järgi astus aga ülemkogu president ehk tippkohtumise eestvedaja Herman Van Rompuy siiski ajakirjanike ette ja teatas lahenduseni jõudmisest. „Me avame hästi käituvatele riikidele võimaluse kasutada finantsstabiilsuse instrumente,” ütles ta.

Saksamaa andis järele ning Itaalia ja Hispaania said oma tahtmise.

Sisepoliitika mõju riigijuhtidele

Tippkohtumistel võetavaid seisukohti ja kasutatavat retoorikat mõjutab ikka ja alati ka liikmesriikide sisepoliitiline olukord.

Kui Kreeka praegu kõrvale jätta, siis paistab kõige nõrgemas seisus olevat Itaalia peaminister Mario Monti. Tal ei ole rahva antud mandaati ja tema valitsus püsib vaid nii kaua, kuni enamik parlamendist teda toetab. Mõlemad suuremad parlamendierakonnad nõudsid Montilt tippkohtumise eel, et ta saaks toetuse kasvumeetmetele ja laenukulusid vähendavatele meetmetele. Seekord paistis Monti nõutuga hakkama saavat.

Prantsuse presidendi François Hollande’i jaoks oli tegemist esimese tõsise eurotippkohtumisega, mis aga läks peaaegu käest ära, kui tema lipukirjaks tõstetud kasvupakti ähvardas vastu võtmata jäämine. Hollande’il oli väga vaja just sellega koju naasta, näitamaks, et ta juba suudabki mõjutada Euroopa poliitikat.

Saksa kantsleril Angela Merkelil läheb aga aina raskemaks nii oma rahva kui ka parteikaaslaste toetuse säilitamisega päästepakettidele.