Iraani valimistel lootusetusetunne

Möödas on need ajad, mil Teherani tänavad täitusid rahvamassidest, kes õhus uuendusi haistes vaatasid lootusrikkalt reformistidest oraatorite poole.

Esmamulje ütleks, nagu oleks Iraan tüürinud revolutsioonilisest palangust õitsvasse demo-kraatiasse.

Ent kui mõelda kas või kuni nelja tuhande poliitvangi peale, ei saa miski olla petlikum. Ehkki tõesti, Iraan on praegu kahtlemata hoopis vabam maa, kui kohe 1979. aasta islamirevolutsioonile järgnenud aastatel.

Võimalus natuke pidu panna

Neljapäeva hommikuni väldanud kampaania tõi tänavatele ühe või teise kandidaadi pooldajad, autodest kuuldus polii- tilisi laulukesi ning televisioonis särasid hollywoodilikud valimisreklaamid. Mis kõige tähtsam, esmakordselt islamiriigi ajaloos oli enne täna avalikustatavaid valimistulemusi alles täiesti selgusetu, kes võidab.

Nagu korrespondendid Teheranist kirjutavad, võlgnes juba 15-aastaselt valimisõiguse saavate noorte entusiasm aga tänu hoopis muule kui poliitikale: kampaania andis lihtsalt võimaluse natuke pidu panna ning kohtuda vastassoo esindajatega, kartmata politsei kumminuute. Valimistest on ju niikuinii teada, et tegelikkuses ei loe enamuse tahe midagi.

Kahel korral on iraanlased valinud ametisse uuendusmeelse vaimuliku Mohammad Khatami, kes kolmandaks ametiajaks enam kandideerida ei tohi. Ülim võim riigis kuulub eluks ajaks ametisse nimetatud kõrgeimale usujuhile ajatolla Ali Hameneile, kes on suutnud reformiplaanid edukalt nullida.

Sama saatus tabas ka kolmedel valimistel ülekaalukalt reformistide kontrolli alla läinud parlamenti, mis võttis vastu uuendusmeelseid eelnõusid üksnes selleks, et usujuhtidest koosnev valvenõukogu neile

veto paneks. Pärast seda, kui valvenõukogu eelmisel aastal 2000 kandidaati üldse nimekirjadest kõrvaldas, lõppes eksperiment “mittekuuleka” parlamendiga sootuks.

Valvenõukogu harjutas nimekirjade mahatõmbamisega usinalt kätt ka presidendivalimiste eel. Enam kui tuhandest presidendiks pürginust jäi viimaks järele kaheksa kandidaati, kellest üks ise loobus.

Suurimat edu ennustavad küsitlused pragmaatiliseks tehnokraadiks peetavale Ali-Akbar Hašemi-Rafsanjanile, kes oli president ka enne Khatamit. Tema populaarsus pole aga mäe-kõrgune, nii et tulemuste selgumise järel võib eilsetele valimis- tele järgneda 24. juunil veel teine voor. See oleks islamiriigi ajaloos esimene kord, kui president ei selgu kohe.

Muuhulgas suuremat vabadust lubanud Rafsanjani peavad vaatlejad ka ainukeseks, kel on piisavalt moraalset jõudu, et mullade mõjuvõimu kõigutada. Küsitluste järgi teisele kohale jäänud konservatiiv Mohammed Baqer Qalibaf seda teha ei kavatsegi. Kolmandale, ägedale reformistile Mostafa Moinile võib saada saatuslikuks just

vähene mõõdukus.

Majandusküsimused eelkõige

•• Iraanis asub kümnendik maailma naftavarudest ja ta on Venemaa järel teisel kohal gaasivarudelt, kuid riik ei suuda luua töökohti miljonile inimesele, kes igal aastal tööturule sisenevad.

•• Ametlik tööpuudus ulatub 11 protsendini, kuid võib olla tegelikult ligi kaks korda suurem. Pooled 67 miljonist elanikust on nooremad kui 25-aastased.

•• Riik astub samme, et nafta-sõltuvust vähendada. Tööstus ulatub juba enam kui 40 protsendini riigi majanduse kogutoodangust, teenused ligi pooleni.

•• Iraani majandussidemeid takistavad samas USA kehtestatud sanktsioonid. Eelmisel aastal langes Iraani majanduskasv 6,7-lt protsendilt 4,8 protsendile.

“Suur saatan” ja tuumatont on peaprobleemid

Ühe rängima probleemina halvab Iraani ja lääne suhteid hirm, et Teheran valmistub salaja ehitama tuumarelva. Iraan eitab selletaolisi väiteid, kuid on jäänud mitmel korral vahele valetamise ning varjamisega.

Rahvusvaheline Aatomi-energia Agentuur teatas alles sel nädalal järjekordsest ülestunnistusest. Teheran võttis omaks, et jätkas uraani rikastamise katseid aastani 1998, mitte kuni 1993, nagu oli varem kinnitanud. Samal ajal, kui rahvusvaheline üldsus pole üksmeelel, kuidas Iraani väidetavalt rahumeelsele tuumaprogrammile reageerida, viitavad USA ja Iisrael võimalusele pommitada vajaduse korral Iraani tuuma-rajatisi.

USA-l puuduvad Iraaniga diplomaatilised suhted. Vaatamata toetusele sõjas Afganistani Talibaniga nimetas USA president George W. Bush Iraani 2002. aasta jaanuaris osaks “kurjuse teljest”, kutsudes esile spontaanseid hiigelmeeleavaldusi. Krister Paris