Iraani inimesed: see valitsus ei mõtle meie peale

Väike jässakas kortsus kulmuga mees peab meie bussi äkitselt kinni ja juhatab meid välja üle tee, kiiresti-kiiresti, ilma arutamata, suure korrusmaja trepist alla. Astume üle jaheda keldrikorruse korteri ukse. Järsku sulgub uks ja oleme luku taga. Meie kutsuja ise on kadunud. Punt eestlasi vaatab üksteisele otsa. Me oleme Iraanis ja me oleme keset päeva röövitud ning maa alla lukustatud.

Uks avaneb taas ja meie bussijuht astub sisse sületäie söögikraamiga. Ta on toonud meid endale külla, et meid oma kodus kostitada. Kümmekonna võhivõõra koju kutsumine käib Iraanis sellise iseenesestmõistetavusega, justkui midagi loomulikumat olla ei saagi. Pehmetele Pärsia vaipadele heidetakse laudlina ja pidusöök võib alata. Ideaalne lahendus suvistel nädalatel islamivabariigi pealinnas Teheranis, kui parasjagu valitses ramadaan, mis tähendab, et päikese paistes ei sööda ja enamus restorane on kinni ning väljas lõõmab ligi 40-kraadine kuumus tõhusas koostöös veidi hullunud liiklusmölluga.

„Tere tulemast Iraani!”, „Tere! Kuidas teil läheb? Kas me saame teid kuidagi aidata?” Nii pöördub pärslane tänaval vastu tuleva võhivõõra lääne inimese poole, selle asemel, et temast lihtsalt niisama mööduda. Isegi pisike jalutuskäik Teherani ja teiste linnade tänavatel, aga ka rannas ja mägedes matkates möödub väikeste vestluste saatel. Kui pikemaks vestlema jääd, leiad end peagi kellegi kodust Pärsia vaibalt teepeo aukülalisena. Selline on elu kurjuse teljel.

Tööd on raske saada

Kaspia mere rannik. Kuum suvepäev. Sirendav merevesi tõmbab enda poole nagu helesinine magnet. Ujumispükse kandvad noored mehed sukelduvad vette. Nende kõrval on noored naised, teksapüksid jalas, pikad mustad rätikud üll.

Ebamugavused suplemisel on aga üks väiksemaid Iraani naiste muresid. Üldine majanduslik olukord ja tavad ning nüüd nende otsa veel ka lääneriikide sanktsioonid mõjutavad eriti just naisi kui sotsiaalselt mitte kõige tugevamat gruppi. Kui nende positsioon hakkaski juba muutuma ning üha rohkem naisi sai tööl käia, siis nüüd on need muudatused taas pidama jäänud.

Iraani kõrgeima tipu, vulkaan Damāvandi jalamil, pealinnast Teheranist 70 kilomeetri kaugusel Reyneh’ linnas elav 20-aastane neiu õpib kohalikus kõrgkoolis raamatupidamist. Äärmiselt tagasihoidlik neiu ei ole kunagi väljapoole Iraani reisinud. „Ma tahan õppida, ma soovin ise töötada ja elatist teenida,” kinnitab ta. Oma edaspidist elu näeb ta pärast kooli lõpetamist ette kas kodulinnas või Teheranis. Tema 50-aastane ettevõtjast isa aga möönab reaalsust, et tööd saada on väga raske. Eriti naistel.

„Noortel läheb hästi, kui neil õnnestub saada riigitööle. Õpetajaks või näiteks panka,” loetleb kohalik ärimees. „Muidu on tavalist tööd väga raske leida, kuus kuud võid tööta olla. Enamik naisi töötab kodus, neile ei ole üldse mingit tööd järel.”

Majandussanktsioonid annavad lihtinimesele tunda näiteks sellisel moel, et enam pole saada läänes toodetud ravimeid. Piirduda tuleb Iraanis valmistatud ravimitega.

Reyneh’ linnas, kus talvel on 2000–3000 elanikku, suvel aga suvitajate tõttu 10 000, saabub ramadaani ajal kokku lausa viis mullat ehk usuliidrit, igasse linna mošeesse üks, palvetajaid nõustama. Ramadaani välisel ajal saab see linnake läbi ühe mullaga.

Nagu kohalikud räägivad, otsustab mulla nende ühiskonnas kõik. Linnaelanikud möönavad mitte eriti rõõmsalt, et neil tuleb mullale maksta pea iga asja eest, kui soovitakse oma elu kuidagi edendada. Näiteks, et tööd saada – iga töökoha eest tuleb maksta mullale kindel summa. Mullad ise on kirjelduste järgi ühiskonna ühed rikkamad inimesed, elavad kenades majades ja kõik eluks vajalik on neile organiseeritud.

Režiim, mitte valitsus

Kohalike ärimeeste sõnul ei ole mullad eriti positiivselt meelestatud nende tegevuse suhtes – äritegemine on taunitav. „See on inimestel siin ikka väga raskeks tehtud,” räägib üks kohalik ärimees, kes püüab endale uusi kliente otsida interneti kaudu.

President Ahmadinejad saab nii ühemõtteliselt hukkamõistva hinnangu enamikult kohalikelt inimestelt, et sellel teemal pikalt ei peatutagi. See, et ta ei tegutse oma rahva paremaid huve arvestades, on justkui käibetõde.

Rasoul Faramarzpoor, kes on ühe Iraani alpinistide suguvõsa noorim esindaja ja peab Damāvandi jalamil kohalikku alpinismikeskust ja -poodi, räägib, et kaks viimast aastat pole nad enam praktiliselt üldse väliskülalisi näinud. „Enne käis meil ikka üha rohkem ja rohkem turiste läänest, korraldasime neile tuure. Palju käidi talvel suusatamas. Nüüd käivad praktiliselt ainult iraanlased,” tõdeb ta kahetsevalt.

Lõuna-Iraanis Pärsia lahe ääres asuvast Bushehri linnast pärit noored kõrgharidusega spetsialistid on oma hinnangutes veel karmimad. „Revolutsiooniga vahetus vaid nimi. Sisu on uuel režiimil sama,” märgib 20-ndates sportlik mees, kes peab õpetaja ametit. Ta peab silmas 1979. aasta revolutsiooni, millega kukutati šahh Mohammad Reza Pahlavi monarhia ja asendati see islamivabariigiga usujuht ajatolla Ruhollah Khomeini juhtimisel. „Ma ei nimetaks seda valitsuseks, mis meid praegu valitseb. See on lihtsalt režiim. Nad mõtlevad vaid iseendale, neil endil on kõik olemas. Lääneriikide sanktsioonid neid endid ju ei mõjuta,” kirjeldab ta kriitiliselt. „Meile ei anta viisasid, me ei saa reisida,” toob soravalt inglise keelt rääkiv õpetaja näiteks.

Koos islami riikide eest

Tema ja ta kaaslased, ametilt näiteks medõed, koolitajad, treenerid, sõja puhkemisse siiski ei usu. Samas kinnitavad nad välja kujunenud isiklikku arusaama, et vaatamata islamimaade omavahelistele hõõrdumistele – kui keegi väljastpoolt ründab islamimaad, siis kehtib kokkulepe, et üksteisele minnakse appi. Ning kaalukeeleks saab igal juhul just Iraani kui suurriigi otsus. „Kõik sõltub Iraanist. Isegi kui küsimus on Süürias ja kui sisemiselt võivad vastamisi olla sunniidid ja šiiidid, aga kui rünnatakse ühte riiki, siis ollakse koos islami riikide eest.”

„Muidugi ma kardame,” möönab aga noor õpetaja, kui küsida otseselt Iraani aatompommi kohta. „Meie pered elavad lõunas Bushehri linnas, mille ligidal on ka üks tuumajaam. Oma perede pärast kardame loomulikult, just kuna me ei tea, mis toimub,” ei eita ka teised. „Aga üldiselt meie teeme oma tööd, see kõik toimub ja otsustatakse meist sõltumata.”

Noored meenutavad, et aasta eest oldi araabia kevade tuules ka Teheranis tänavatel ja avaldati meelt. Põhisõnumiga, et praegusel valitsusel on aeg minna. „Revolutsioon oli, et tuleks demokraatia. Aga see ei ole demokraatia, mis meil praegu on. President Ahmadinejadi valimine oli võltsing,” edastavad noored rahva seas levinud seisukohta. „Nad, režiim, ei arvesta sellega, mida rahvas tahab. Kõik on väga kinnine.”

„Iraanlased ei vihka Ameerikat. Ameeriklased on käinud siin meil külas, on olnud minu kliendid. Nad on väga toredad,” räägib üks aktiivne ettevõtja Reyneh’ linnast, kellel on keeled suus ja kes nimetab end rahvusvaheliseks meheks. Tema väike poeg mängib kodus teleka taga Playstationi viimast hitti, vahelduseks olümpiamängude ülekannetele.

Kuid mis iraanlasi tõsiselt häirib ja kohati nukraks teeb, on kurjakuulutav kujutelm nende riigist ja rahvast, mis lääne meedias jõudsalt levib. Tegelikult on Iraani tavainimene sama kriitiline oma valitsuse suhtes kui läänlased. Nad tahavad teha oma tööd, et toita peret ja elada rahus. Ning võõrustada külalisi, mis on iga pärslase auasi. Praegu pole aga isegi külalisi, keda vastu võtta. „Iraan on suletud riik,” kahetseb päris frustreerunult ka Teherani poodnik. Äri ei lähe, midagi pole parata. Kõik näib sõltuvat sellest, millal valitsus oma rahvast kuulda võtma hakkab.IsolatsioonUSA pitsitab panku, kelle kaudu liikus Iraani raha

USA valvab siiani, et Iraan püsiks isoleerituna. Iraan on olnud põlisvaenlaste hulgas juba 1979. aastast, kui Iraanis algas islamirevolutsioon ja seejärel seal mitmeks kuuks USA saatkonna täis ameeriklasi pantvangi võeti. Ka mitmed maailma suurpangad on praegu just USA võimude tugeva surve all, kes püüab sundida peale järjest sügavamat blokaadi Iraani ümber.

Deutsche Bank, mille kontakte Iraaniga uuritakse, teatas juba 2007. aastal, et ei võta vastu ühtki uut kokkulepet Iraanist, Süüriast, Sudaanist ega Põhja-Koreast. Seniseid kontakte aga vähendati nii palju kui seaduslikult võimalik.

Teine, kes pihtide vahele jäi, oli laenukontsern Standard Chartered, kes vahendas 250 miljardit dollarit Iraani raha. Kolmas pank, kellest juttu on, on HSBC, mille Lähis-Ida haru on lasknud läbi 700 miljonit dollarit Iraani raha, avades sellega justkui „terroristidele ja kurjategijatele juurdepääsu USA finantssüsteemile”.

Tähelepanuväärne on aga see, et Iraani-kontaktide pärast hakkas pankasid pitsitama New Yorgi osariigi pankade superintendent Benjamin Lawski, kes nagu nimigi ütleb, on juut. Ja juutide riik Iisrael ähvardab samal ajal Iraani sõjalise löögiga.

Iraani-kontaktid on küll vaid väiksem paha. Samal ajal kahtlustatakse seitset suurpanka, juba nimetatud HSBC ja Deutsche Banki kõrval ka Barclaysi, Citigroupi, JPMorganit, UBS-i ja Royal Bank of Scotlandi manipuleerimises pankadevahelise laenuindeksiga Libor.

Heiki SuurkaskIraan seisab Süüria võimude selja tagaSüüria revolutsioon, mis nüüdseks kasvanud avalikuks kodusõjaks, on tekitanud terava sõnasõja ka naaberriikide Iraani ja Türgi vahel. Türgi ja Iraan hakkasid augusti alguses üksteist vastastikku süüdistama Süüria kodusõja õhutamises.

Iraan toetab šiiitlikke liikumisi, nagu Hizbullah Liibanonis, alaviitide mõju all olevat valitsust Süürias, ka Bahreini protestiliikumist, kes kõik esindavad sama islamivoolu kui Iraan ise. Türgi on avalikult toetanud Süüria valitsuse vastu üles tõusnud süürlasi. Ka Saudi Araabia toetab Süüria valdavalt sunniitlikku protestiliikumist.

Iraani president Mahmoud Ahmadinejad käis pingete leevendamiseks eelmisel nädalal Mekas kohtumas Saudi Araabia kuninga Abdullah’ga. Ja olles sattunud kahe islamimaailma suurjõu ühise surve vahele, on Teheran selgelt vähendanud oma avalikku toetust Assadile Süürias.

Samal ajal on kõik iraanlased saanud Süürias külge halvustava sildi. Iraanist pärit noormeestes kahtlustatakse kohe palgasõdureid, kes tulnud Bashar al-Assadi režiimi kaitsma. Ja Vaba Süüria Armee on võtnud Iraani palverändureid pantvangi. Liibanonis korraldatakse aga juba pogromme süürlaste vastu, sest Süürias on rünnatud Liibanoni šiiite.

Heiki SuurkaskPinged Iraani juhtkonnas kasvavadIraanist tulnud teadete järgi on paar ministrit, keda president Mahmoud Ahmadinejad on ametist lahti lasknud, kirjutanud riigi kõrgeimale usujuhile ajatolla Ali Hameneile protestikirja, nõudes erinevate võimutasandite ühiskomisjoni loomist. See muudaks tunduvalt pingelisemaks ka presidendi viimase ametiaasta. Eksministreid on toetanud ka teised mõjukad riigitegelased. Hamenei, kelle võim on presidendist suurem, on seni vaikinud.

Mullu nähti valitsuses ka suuremat pereheitmist. Kui Ahmadinejad 2009. aastal teiseks ametiajaks presidendiks valiti, puhkes riigis protestilaine, kuigi revolutsiooniks see üle ei kasvanud. 2013. aastal ta enam presidendiks kandideerida ei saa. Tänavustel parlamendivalimistel kaotasid aga Ahmadinejadi toetajad märksa konservatiivsematele tegelastele. Reformistidest paljusid kandideerima ei lubatudki. Heiki Suurkask