Blair poetas pisaraid Iraagi sõja ohvrite pärast, aga sõda ei kahetse

Eile jõudis poelettidele kümme aastat Suurbritannia eesotsas olnud Tony Blairi kaua oodatud mälestusteraamat „A Journey” („Teekond”).

Juba enne seda jagati isuäratuseks väljavõtteid memuaaridest, mida autor ise on nimetanud „laiendatud armastuskirjaks” oma rahvale.

Üleilmselt pälvisid küllap enim tähelepanu tema mõtted seoses Iraagi sõjaga.

Briti meedia aga haaras isukalt lõike, milles Blair sarjab oma järeltulijat valitsusjuhi kohal, kunagist liitlast ja rivaali Gordon Browni, kes sai peaministriks ilma valimisvõiduta ja kaotas koha kohe esimestel valimistel sel kevadel.

Blairi sõnakasutus on seejuures kohati üsna mahlakas. Näiteks nimetab ta Browni „keeruliseks, mõnikord hulluks ajavaks” tegelaseks, kes samal ajal on siiski „tugev, võimekas ja briljantne”.

Blairi sõnul polnud Brownil poliitilist instinkti „inimliku kõhutunde” tasandil. „Poliitiline kalkulatsioon – jah, poliitilised tunded – ei. Analüütiline intelligents – absoluutselt, emotsionaalne intelligents – null,” andis ta hinnangu väljavõtetes, mis avaldati eile ajalehes Guardian.

Märksa soojemalt kui oma endisesse ministrisse ja mantlipärijasse suhtub Blair aga USA endisse presidenti George W. Bushi, keda ta nimetab tõeliseks idealistiks,  intelligentseks ja laitmatult ausaks meheks. Teatavasti läks just selle mehega koos Blair sõtta Iraagis ehk langetas otsuse, mida võib pidada tema ametiaja üheks olulisemaks, kui mitte kõige vastuolulisemaks.

Teost esitleda ei söanda

Blair ütleb, et kahetseb iga ihurakuga elude kaotust Iraagis ning on nutnud seal tapetud sõdurite ja tsiviilisikute pärast. Kuid lisab, et kuigi pisaraid on olnud palju, peab ta ikkagi õigeks sissetungi ja Saddam Husseini kukutamist.

„Selle põhjal, mida me nüüd teame, usun ma siiski, et Saddami võimule jätmine olnuks suurem risk meie julgeolekule kui tema eemaldamine. Kuigi tagajärg oli kohutav, olnuks Saddami ja tema poegade Iraagis võimul püsimine olnud veel hullem,” väidab Blair, pidades endiselt vajalikuks ka teist sõda, seda Afganistanis toimuvat. „Ma ei saa kahetseda otsust sõtta minna. Ma võin küll öelda, et ei kujutanud kunagi ette seda verist, hävitavat ja kaootilist õudust, mis vallandus. Aga seegi on osa vastutusest.”

Suuresti just sõjavastaste, sealhulgas sõjas hukkunute lähedaste protestide pärast ei ole Blairil kavandatud ridamisi avalikke ülesastumisi oma memuaaride müügiedu suurendamiseks.

Eilsel ilmumispäeval oli Blair USA-s, et osaleda Iisraeli-Palestiina rahuläbirääkimiste järjekordsel avamisel. Sealt sõidab ta Iirimaale, kus jagab Dublinis oma raamatutesse autogramme ning teeb teadaolevalt sama vaid ühe korra oma kodumaal, 8. septembril Londonis. Turvameetmed neil üritustel on tugevad, näiteks peavad raamatuostjad andma ära kotid, fotokaamerad ja mobiiltelefonid.

Huvi teose vastu, mida kirjastus Random House nimetab ausaks ja avameelseks, on märkimisväärne.

„A Journey” antakse välja enam kui kümnel maal, lisaks trükisele ka e-raamatuna ja audioversioonis, milles ettelugejaks on 57-aastane Blair ise. Juba eile tõusis raamat Amazoni Briti netipoe bestsellerite edetabelis esikohale.

Kolm aastat memuaaridele pühendanud ja nende avaldamise eest juba ette väidetavalt 4,6 miljonit naela saanud Blair (kes annetab honorari sõjas haavata saanute abistamiseks) on ise öelnud, et tema eesmärgiks oli kirjutada raamat, mis „kirjeldab inimlikke ja poliitilisi dimensioone elust peaministrina”.

Üks tahk, mida Blair üllatavalt avameelselt puudutab, on läbisaamine alkoholiga.

„Viski või džinn-toonik enne (õhtu)sööki, siis paar klaasi veini või isegi pool pudelit koos sellega. Nii et mitte liiga liialdav. Ma pidasin piiri,” arvab Blair end tundvat, kuid tunnistab samas, et oli teadlik probleemist. „Kui võtta see, mille kohta kõik alati valetavad – ühikuid nädalas –, siis olin ma kindlasti äärmise piiri peal.”

Tema ametiaega  aastail 1997–2007 jäi ka näiteks printsess Diana hukkumine. Blairi reaktsiooni sellele, tema vapustavat kõnet, milles ta Diana rahva printsessiks kuulutas, on peetud tema populaarsuse üheks oluliseks tsementeerijaks ametiaja algul.

„Kogu see aeg püüdsime välja mõelda, kuidas asjaga toime tulla. Ma tean, et see kõlab kalgilt. Ma tõesti olin leinas. Ta meeldis mulle ja mul oli meeletult kahju tema kahest pojast, kuid ma teadsin ka, et see oli suur riiklik, tegelikult lausa ülemaailmne sündmus. Kuidas Britannia sellest välja tuleb, oli tähtis riigile sisemiselt ja väliselt,” seletab ta nüüd.

Sisyphose töö ja teenitud miljonid

•• Pärast peaministriametist lahkumist veidi enam kui kolme aasta eest nimetati Tony Blair nn kvarteti ehk ÜRO, EL-i, USA ja Venemaa eriesindajaks Lähis-Idas, lihtsamalt öeldes Iisraeli-Palestiina rahuvahendajaks.

•• 2008. aasta mais esitas ta omalt poolt uue plaani rahu saavutamiseks, kuid järgnenu on vaid korranud varasemat ehk rahuni pole ikka jõutud. Seega ongi Blair oma õlule saanud justkui Sisyphose kivi mäkke vedamise lõputu töö.

•• Märksa ladusamalt on Blairil läinud erasektori heaks rügades. 2008. aasta algul teatati, et Blair on investeerimispanga JP Morgan vanemnõustaja, samuti jagab ta nõu kindlustusgigandile Zurich Financial Services Group.

•• Blairi aastaseks teenistuseks on pakutud kuni seitse miljonit naela (ligi 132 miljonit krooni). Väidetavalt on need pärit samuti mitmesuguselt nõustamiselt, aga ka loengutest.

•• 90-minutilise kõne eest küsivat Blair kuni 250 000 dollarit (üle kolme miljoni krooni).

Tsitaate

Võimuletõus

•• „1997. aasta 2. mail jalutasin ma Downing Streeti majja esimest korda peaministrina. Ma polnud kunagi varem valitsusametis olnud, isegi mitte kõige nooremana nooremministritest. See oli mu esimene ja ainus töö valitsuses.”

11. septembri rünnakud

•• „Sel hetkel tundsin end kummaliselt rahulikuna, kuigi olin loomulikult ehmunud sellest hävingust ja teadlik, et see pole mingi tavaline sündmus, vaid maailma muutev. Mitte üksnes Ameerika polnud sihtmärk, vaid meie kõik, kes me jagame samu väärtusi.”

George W. Bush

•• „Hiljuti küsiti, keda kohatud poliitilistest liidritest pean ma kõige ausameelsemaks. Ma panin George’i nimekirja tipu lähedale. Mõned inimesed olid jahmunud… Mõeldes, et ma teen nalja.”

Abikaasa Cherie

•• „Ta oli mulle kaljukindel tugi. Tugev, kui ma olin nõrk, ja kindlameelne, kui ma kaldusin libastuma. Raevukas perekonna kaitsel.”

Parlamendipäringud

•• „Kui jäi mulje, et ma neid nautisin, siis oli see ülim näitlejameisterlikkus. Ma vihkasin neid.”