Analüüs: Saksa poliitikat kriis segi ei paiska

Me kõik oleme kuulnud müüti, kuidas Adolf Hitler tuli Saksamaal demokraatlikult võimule. Tõele vastab küll see, et ta kogus 1929.–1933. aasta majanduskriisi ajal palju toetajaid, ometi ei saanud ta kunagi vabadel valimistel enamust ega mandaati diktatuurile. Hitleri „majandusime”, mis riigi algul kriisist välja aitas, lõppes aga tema enda alustatud maailmasõja tõttu.

Hitler oli saavutanud kestva majanduskasvu aastail 1933– 1944, sõjajärgne Saksamaa Liitvabariik lisas veelgi pikema tõusutsükli aastail 1950–1966. Kuid kasv hakkas järjest pidurduma, viimati näitas riik enam kui kümneprotsendist majanduskasvu 1971. aastal. Praegune majanduslangus on liitvabariigi 60-aastases ajaloos kuues, 1967., 1975., 1982., 1992. ja 2003. aasta omad möödusid ühe aastaga, ka tänavune kriis paistab otsa saavat sama ruttu.

Majanduskriisidel on olnud aga varem Saksamaa valimistulemustele otsene mõju. Esimese maailmasõja leivajärjekorrad silme ees, valiti 1919. aastal esimest Weimari vabariigi riigipäeva, kus said suurima esinduse sotsiaaldemokraadid.

Kriis toetas äärmusi

Kommunistliku partei ajutine läbimurre Saksa poliitikasse saabus tänu 1923. aasta hüperinflatsioonile, tõstes nad 1924. aasta mais valimistega riigipäeva neljandaks jõuks.

1929. aasta krahh tõi aga Saksamaale pikema kriisi, dr Norbert Räthi uurimuse kohaselt kukkus majandus 1930. aastal 6,8, 1931. aastal 16,3 ja 1932. aastal 17,8 protsenti.

Sel ajal jõuti Saksamaal valida neli riigipäeva. Natsionaalsotsialistlik Töölispartei (NSDAP) startis 2,6-protsendiselt toetuselt, lisades 1930. aastal sellele 15,7 ja 1932. aasta juulis veel 19,0 protsendipunkti. Novembris 1932. kaotas NSDAP küll 4,2 protsendipunkti, kuid 1933. aasta märtsis saavutas partei viimastel diktatuurieelsetel vabadel valimistel oma lae, 43,9 protsenti häältest.

Järgmised vabad valimised, kus valiti Saksamaa liidupäeva, toimusid alles pärast sõjakaost ja liitlasriikide okupatsiooni, kui 1949. aastal kujunes välja sotsiaaldemokraatide ja kristlike demokraatide duell.

1967. aasta majanduslangus tõi 1969. aasta valimistel edu opositsioonis olnud sotsidele, aidates nad (ehk Willy Brandti) esimest korda pärast sõda tagasi võimu juurde. 1975. aasta uus majanduslangus tõi omakorda edu opositsioonis olnud kristlikele demokraatidele, kuigi 1976. aasta valimiste järel jäid nad ikka veel valitsuse ukse taha. Vaja oli uut majanduslangust 1982. aastal, et Helmut Kohl lõpuks kantsleriametisse pääseks.  

Ühinenud Saksamaa esimene majanduskriis tuli 1994. aastal, tugevdades küll vasakparteisid, aga jättes Kohli ikkagi 1998. aastani  võimule.

2003. aasta langus võttis kaks aastat hiljem Gerhard Schröderilt kantsleriameti, tol korral kaotasid aga hääli mõlemad suurparteid korraga ja pidid koos valitsusse asuma. 2009. aasta majanduslangus tugevdas nn kolmandate parteide – vabade demokraatide, vasakpoolsete ja roheliste positsiooni veelgi, ometi peaks kantsler Angela Merkel võimule jääma. 

Merkeli partei võitis valimised

•• Kristlike demokraatide juht Angela Merkel võib ilmselt moodustada loodetud parempoolse koalitsiooni liberaalidega ja sotsid maha jätta.

•• Praegune liidukantsler pole teinud saladust, et ta eelistaks valitsuspartnerina Vabade Demokraatide Parteid (FDP). ARD küsitluse kohaselt küündis kristlike demokraatide ja sõsarpartei CSU häälesaak 33,4 protsendi (eelmistel valimistel 35,2%) ning liberaalide oma 14,7 protsendini (9,8%).

•• Ülejäänud erakondade koond-tulemusest on see kaks protsendipunkti parem – sotse pooldas 23 protsenti (34,2%), rohelisi 10,4 protsenti (8,1%) ja Vasakparteid 12,6 protsenti (8,7%) valijaid.