Analüüs: 21. sajandi suurim konflikt: veebipiraadid ja tsensorid

Kas Rootsi võimudel ikka oli piisavalt alust Wikileaksi asutajat Julian Assanget vägistamiskatses süüdistada või oli see vahendaja kaudu kohale jõudnud USA valitsuse kättemaks? Kas Wikipedia ikka tohib üles panna Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) juba niigi avalikus ruumis olevat logo? Has Hiinal on õigus Google’it tsensuurile alistada? Kas Facebook peab panema oma lehekülgedele nn paanikanuppu ja muid kontrollivahendeid, mis muudaks Suurel Vennal inimeste internetitegevuse veelgi kergemini kontrollitavaks?

Me elame revolutsioonide ajastul, millega ühes tempos püsida on peaaegu võimatu, sest uued tehnoloogiaimed löövad konkurendid pikali enne, kui eelmised on korralikult turugi leidnud. Tuli Microsoft ja lõi Windowsiga operatsioonisüsteemide turu puhtaks, tuli Google ja pärast seda peaaegu enam ei mäletatagi Yahoosid, Lycoseid ja Altavistasid, tuli Facebook, ning Messengerid ja Orkutid tunduvad olevat lootusetult moest läinud. Youtube on tõstnud avalikustamise internetis põhimõtteliselt uuele tasandile, nii et enamik diktatuuririike tahab interneti üldse „kinni keerata”.

Internetiajastu tulek tähendas seda, et barjäärid ülemaa-ilmses suhtluses on sama hästi kui kadunud. Enam ei sõltu ajaleheuudiste kättesaadavus transpordi kiirusest, piisab vaid õigele leheküljele sisenemisest. Meilivahetus võimaldab suhelda peaaegu reaalajas ning see sidekanal muutub üha kiiremaks ja lihtsamaks. Enamik maailma meediakanaleid on end avanud internetikommentaaridele, viies diskussiooni täiesti uuele tasemele.

Uued pahed

Kuid paraku on internetivabadus anonüümne, mis ei meeldi kohe kuidagi nendele ametkondadele, kes peaksid tõrjuma kuritegevust. Teisalt avas internet uusi võimalusi ka inimeste jälgimiseks, kui vaid leiduks piisavalt urgitsevaid ametkondi, kes massilise infovahetuse läbi jõuaks sõeluda. USA luureteenistustel on internet igatahes juba üle pea kasvanud.

Internet on tõesti teinud lihtsamaks ka halbu asju. Pornograafilisi materjale ei pea enam otsima hämaratest keldrikauplustest, vaid nad murravad sisse uksest ja aknast. Kõikvõimalikud perverssused, millest varem kuuldudki ei oldud, on leidnud endale püsitarbijaskonna ja vahel on lihtsalt targem sulgeda silmad ja kõrvad, kui lüüakse kokku statistikat, mida ühe või teise riigi elanikud internetist otsida eelistavad.

Kui seni oli maailmal soov mõelda, et kurja ja koledat meie kõrval ei ole olemaski, sest avalik meedia keeldus seda kajastamast, siis internetiväravad annavad vihkamis- ja survegruppidele uue võimaluse ennast poolvägisi peale suruda. Paraku just nendele vastumeetmena hakkab teed internetti leidma ka see, mis pidanuks vabanemise käigus kaduma – nimelt internetitsensuur.

EBay (kui esitleda seda keskkonda kogu internetikaubanduse sümbolina) on muutnud kaubavahetuse internetis niivõrd lihtsaks, et maksuametid ei jõua sellel korralikult silma peal hoida. Kuid samal ajal avas ta tagaukse internetikaubanduspetturitele. Skype on muutnud interneti kaudu helistamise nii lihtsaks, et paljude riikide telekomimonopolid hakkavad kaotama sissetulekuid. Google on teinud internetiotsingud niivõrd kõikehõlmavaks, et enese internetis peitmiseks peab juba tõsiselt vaeva nägema.

Facebook on aga esimene internetikanal, mis teeb igast kasutajast isiksuse, kuigi probleeme, mida see harjumatu inimsuhete avalikkus esile kutsub, on rohkem, kui keegi lahendada jõuab. Enam kui pool miljardit inimest on tee Facebooki juba leidnud, kuid kõikvõimalikud probleemid, mida selle asutajana tavalisest tudengist miljardäriks saanud Mark Zuckerbergile kaela sajavad, hakkavad alles ilmet võtma.

Igaühe oma

Internetimaailmas võib näha lausa vabadusvõitluse kujunemist. Kui 2006–2009 kestnud kohtuasjaga pandi Pirate Bay lukku, ilmus areenile märksa laialdasem võrgustik, mille veepealseks tipuks on just sama Wikileaks. Ta kuulutab peaaegu täielikku internetivabadust, samal ajal kui paljudes riikides toetust leidnud nn Piraadipartei viib selle tüliallika poliitilisele tasandile.

Taustaks oli muidugi mõni aasta varem tipnenud konflikt vaba failivahetuse teemadel. On isegi kummaline mõelda, et Pirate Bay tuli tasuta ja vaba failivahetuse ideega maailmaturule alles 2003. aastal, ajades paanikasse autorikaitsjad. Nüüdseks on see lehekülg surutud tagasi raha ja salasõnadega suletud uste taha. Kuid torrentivahetus muutus üleilmseks võtmesõnaks ja Pirate Bay sundimine seadusi täitma on teinud failivahetusest hoopis uue ja üha paisuva äriidee. Näiteks 2006. aastast tegutseval Rapidshare’il olevat juba sadu miljoneid kasutajaid, kuigi sealt tasuta programme ja faile laadida ei saa.

Wikipedia pakkus esimest vaba entsüklopeediat, mida igaüks saab toimetada, paraku hiljem siiski kontrollihoovad taastati. Kuid nüüd nõuab FBI, et Wikipedia eemaldaks oma leheküljelt FBI logo. Wikipedia keeldub.

Youtube muutis ülimalt lihtsaks videovahetuse, kuigi ka seal nähakse vaeva kas või pornograafilise sisu eemalhoidmisega, milleks üks moodus on kasutaja tuvastamine. Aga kes söandaks sundida Hiina, Myanmari või Usbekistani elanikke panema kohalike võimude julmust näitavaid videoklippe üles oma nime all? Anonüümsuse kaotamine tähendaks avalikke inimohvreid.

Lühisõnumivahetus Twitteri kaudu alles kogub hoogu, ka seal nõutakse kasutajatelt enda registreerimist, kuigi mitte kõik ei suhtle pärisnime all.

Kes kontrolliks kontrollijaid?

•• Internet on esimene tõeliselt ülemaailmne nähtus ja ükski valitsustevaheline tasand ei suuda seda enam kontrollida. 2007. aastal toimus ÜRO korraldusel internetijuhtimise foorum Rio de Janeiros, kus peamiseks probleemiks oli USA liigne tahe kontrollida kogu internetis toimuvat.

•• FBI on küll pannud tõsised kammitsad lasteporno levitamisele, kuid püüetega iga rahaülekannet jälgida on USA astunud ka konnasilmale. Terroristisõbralikud veebilehed kaovad võrgust haruldase kiirusega, kuid samal ajal on süvenenud konflikt USA võimude ja uue internetimeedia vahel. Just USA enda ühiskonna alustala sõnavabadus on miski, mida USA (ja mitte ainult USA) valitsus on internetis kaotada püüdnud.

•• Internetiajastu saabumine 20. sajandi lõpus tabas maailma, mis ei olnud veel üleilmastumiseks valmis. 2010. aasta näitab vaid üha teravamat konflikti kahe kontseptsiooni vahel: internetivabadus või valitsuste suveräänsus. Õigupoolest on mängus ka kolmas: monopolide üle pea kasvamine. On tegelikult vaid üks jõud, mis valitseb tervet maailma, kuid see pole USA, ÜRO, judeomassoonlik vandenõu, illuminaadid ega isegi mitte salaja niite tõmbav FSB. See on Microsoft. Windowsi variante kasutab enam kui 91 protsenti maailma arvutikasutajaist, neid aga tuleb kokku lugeda juba miljardites.

•• Kuid ka Microsoft ei saa ennast troonil puutumatuna tunda. Juba aastaid on USA ja Euroopa Liidu võimud üritanud seda monopoli murda, kuid kui ta on ka turuosa kaotanud, siis pigem omaenda valearvestuste tõttu. Ükski teine operatsioonisüsteem ei suuda Windowsiga siiani võistelda. Internet Explorer suutis Netscape’i turult tõrjuda, kuid nüüd on Firefoxi rünnaku all.