20 aastat tagasi valitud Leedu tee viis ikkagi Eestiga samale rajale

Eesti ja Läti eelistasid 1990. aasta märtsis alustada üleminekut, mis viis meid 1991. aastal mõnevõrra ootamatultki punaimpeeriumist väljapääsemiseni. Leedu NSV viimane ülemnõukogu kuulutas aga 11. märtsil 1990 iseseisvuse kohe taastatuks. Ka Eestis leidus jõude, kes tahtsid nn Leedu teed pidi minna. Kuid Vilniuses langetatud otsus ei andnud siiski kohe oma riiki ja kulus veel hulk aega, enne kui Moskva ja muu maailm septembris 1991 vaba Leedut tunnustasid – Island oli küll seda teinud juba 11. veebruaril 1991.

Sisulist erinevust justkui ei olegi. Iseseisvumisega kaasnenud majanduskrahhist väljusid Eesti ja Leedu ühel ajal 1995. aastal, Läti veidi lainetades aasta hiljem. 1998. aasta Vene kriisist seilas Läti läbi ilma majanduslangusse sattumata, Eesti ja Leedu kukkusid aga kergelt miinusesse. Euroopa Liitu ja NATO-sse võeti kõik kolm Balti riiki koos. 2008. aasta ei toonud veel majanduslangust Leedusse, kuid mullu kukkusime jälle kõik koos.

Sarnased ja erinevad

Kuid vahe on vormis. Leedu Vabariigi taastamiseks ei tekkinud Moskva võimu eiravat kodanike rahvaalgatust nagu Eestis ja Lätis, samuti polnud seal tugevat riigisisest Nõukogude kolonistide vastutegevust – nagu meil interliikumine. Ka Leedu Sajudis sündis 1988. aasta suvel rahvaliikumisena Mihhail Gorbatšovi perestroika toetuseks, kuid seal jäi ära kõrgemate kommunistidega vennastumine nagu Eesti Rahvarindel suveräänsusdeklaratsiooni päeval, ja lõplik lõhe komparteiga tuli neil sisse juba 1988. aasta novembris. Sajudisel polnud enam vajadust kompartei ainuvõimu toetada ja nad leidsid kiiresti ühise keele endiste Nõukogude-vastaste dissidentidega.

Nii nagu meie MRP-AEG Hirvepargis, tuli ka Leedu Vabaduse Liiga esimese demokraatiat nõudva meeleavaldusega avalikkuse ette 23. augustil 1987, Vilniuses Adam Mickiewiczi monumendi juures. Leedu Vabaduse Liiga (LLL), mis oli asutatud juba 1978. aastal, leidis piisavalt tegevusruumi Sajudise kõrval, kuid ei saavutanud kunagi kolmanda jõu staatust. Sajudise esimesel kongressil oktoobris 1988 pidas LLL-i liider Antanas Terleckas täielikku iseseisvust nõudva kõne, mis kanti üle televisiooni otsepildis, Eesti Rahvarinde kongressil suurde kõnetooli MRP-AEG-d ei lubatudki.

Sajudise liidriks tõusnud Vytautas Landsbergis nõudis juba 1989. aasta alguses täielikku tegevusvabadust ka LLL-ile, samal ajal kui Eesti Rahvarinde liidrid eelistasid jätkuvalt „äärmuslasi” kõrvale tõrjuda. Kuid kommunistlik partei, mis sealgi lõhenes impeeriumimeelsete ja iseseisvusmeelsete jõudude vahel, säilitas Leedus domineeriva rolli ka edaspidi.

Leedu ei loonud „teist” ega „kolmandat” vabariiki, sest sealse ülemnõukogu 11. märtsil 1990 vastu võetud deklaratsioon kinnitas sõnaselgelt 1940. aastal hävitatud riigi taastamist. Eestis oli 1990. aastal valitud ülemnõukogu kõrvale Eesti Kongress ja Lätis Läti Kodanike Kongress, Leedu piirdus 1990. aastal vaid ühtede valimistega. Ja kui märtsis 1990 korjas Eesti Rahvarinne siinsetel ülemnõukogu valimistel vaid 43 protsenti kohtadest, siis Lätis kujunes Tautas Fronte saagiks 68 ja Leedus Sajudisel lausa 72 protsenti.

Leedu 1990. aasta iseseisvuskuulutuse peamine eestvedaja Vytautas Landsbergis (ülemnõukogu esimees 1990–1992) tegutses Sajudise baasil sündinud Isamaaliidu juhina veel aastail 1996–2000 seimi esimehena, kuid on hiljem püsinud nooremate parteikaaslaste selja taga. Muusikaprofessor Landsbergis tõusis 1988. aastal perestroikat toetanud liikumise liidriks ning juhatas 1990. aastal ülemnõukogu istungit, mis Leedu NSV prügikasti viskas ja Leedu justkui Eestist erinevat teed pidi iseseisvusele viis. Lõpuks jõudis ta aga samasse leeri endise Eesti Kongressi põhivooluga: Leedu Rahvarinde tuumikust kujunes partei, mis koondab kristlikke demokraate ja konservatiive.

Moskva üritas veel tankiroomikute abil Leedu eraldumist pidurdada, kuid verine mahasurumiskatse 1991. aasta jaanuaris nurjus, nagu ka putš Moskvas 1991. aasta augustis. Putšiste toetanud seltskond on püsinud Leedus praeguseni keelustatud komparteina põranda all. Kommunistliku partei demokraatlikum leer nimetati Leedus aga 1990. aastal Demokraatlikuks Tööparteiks, mille ümber on nüüdseks ehitatud Sotsiaaldemokraatlik Partei.

1992. aasta valimistega tuli Demokraatlik Tööpartei Algirdas Brazauskase juhtimisel Leedus võimule tagasi, saavutades seejuures absoluutse enamuse. Brazauskas oli 1988–1989 kompartei esimene sekretär, 1993–1998 Leedu president ja 2001–2006 peaminister. Reformide tagasikeeramist, nagu 1994. aastal Moldovas ja Valgevenes tehti, Leedus siiski ei tulnud.

Kuritegusid vähem, sportlikult nõrgem

Leedu poliitika lainetab

Korruptsiooni Eestist rohkem

•• 20 aastat pärast iseseisvuse väljakuulutamist on Leedu elatustasemelt Lätiga sarnasel järjel ja Eestist veidi vaesem.

•• Sportlikelt saavutustelt jäävad leedulased seni veel lätlastele ja eestlastele alla, kui arvestada viimastel ­olümpiamängudel või­detud medaleid.

•• Korruptsiooni tajutakse Leedus rohkem kui Eestis, kuid vähem kui Lätis. Kuritegusid ühe elaniku kohta sooritatakse Eestis rohkem kui Leedus või Lätis. Vangide suhtarvult on Eesti ja Läti peaaegu võrdsed, Leedus on neid mõnevõrra vähem, reastab internetisait NationMaster.

•• Küll on Leedul palju suuremaid probleeme poliitilise stabiilsusega. 2003. aastal tagandati president Rolandas Paksas, sest tal olid liiga segased suhted Venemaa rahameestega. 2004. aasta valimiste suurvõitja Tööpartei juht Viktor Uspaskihh sattus samalaadse skandaaliga hammasrataste vahele 2006. aastal.

•• Praegu on riigi presidendiks endine kommunist Dalia Grybauskaite, peaministriks aga konservatiiv Andrius Kubilius.