Pooltuhat koolilast kuulutab Estonias kevade saabunuks

Paar korda on kõrge üürihinna tõttu esinetud mujal, kuid koolirahvas peab Estoniat suisa oma kodusaaliks. Just selle saali kiituseks sündis 1995. aastal Mart Siimeri laul Ellen Niidu sõnadele „Tere tulemast, tere olemast”. Niit voolis sõnad valmis 1971. aastal.

Just nende sõnadega on sellest peale alanud kõik Estonia kontserdid. Ja kui esimese klassi juntsud ütlevad selle teisipäeva õhtul puupüsti täis saalile „Tere tulemast, tere olemast”, jooksevad paljudel sipelgad üle selja ja kõik tunnevad korraga – nüüd on kevad käes.

Eelmise nädala lõpul oli 21. koolis hea tundidest kõrvale hiilida. Koolisaalis proovi teha tahtjate järjekord on pikk nagu Hiina müür. Ning ka parim pedagoog ei jõua meeles pidada, kes enam kui tuhatkonnast õppurist on selle 500 sees, kellel on au esineda kooli 50. kontserdil Estonias.

Mobiiltelefon huvijuht Maarika Pauna kabinetis on hullumas, saadab kaeblikke kutsungeid kaugele, aga keda pole, on Maarika. Sest ta organiseerib. Võtab vastu ja saadab edasi proovitegijaid, instrueerib õpetajaid, kuhu esmapäevasel peaproovil lapsed suunata. Lepib kokku ja lepib üle, suudab vahepeal meelde tuletada kõigi nende õpilaste nimed, kelle vennad ja õed ja vanemad on samuti Estonia laval esinenud.

Juba nädala jagu päevi on 21. kool korraga sipelgapesa ja mesilassülem. Suur õhin ja erilise vaatega silmad.

21. kooli on õnnistatud heade muusikaõpetajatega. Eks olnud ju heas mõttes hull mõte see, mille Vilja Toomi ütles välja 1961. aastal. Et nüüd hakkame Estonias kontserte tegema! Aga suurelt osati Toomide peres mõelda – muidu poleks meil ju praegu selliseid tantsupidusid, millele pani aluse Vilja abikaasa Ullo Toomi, tantsutaat.

Kogemus kogu eluks

Edasi tulid kooli Linda Ulla ja Lydia Rahula, koorilauljate hirmud ja armud. Kui hakata Estonia kontsertidest rääkima, muutub Linda Ulla hääl elevaks ja ülevaks. „Vilja mõte oli, et iga laps peab vähemasti kord elus saama Eesti esindussaali laval esineda, ja nüüd näeme, et see on mälestus kogu eluks.”

Ulla pani juubelikontserdiks kokku vilistlaskoori ja leidis sinna ka kaks auväärset isandat, kes on laulnud esimesel Estonia kontserdil poole sajandi eest.

Seekordne kontsert tähendab 40 ülesastet kahes osas. Lapsed tulevad proovi, lähevad. Klaver kordab kaheksandat korda viisijuppi, võimlejatest neiud hüppavad – lendavad graatsiliselt kui sookured pulmamängu ajal. Proovime korra veel! Aga ei saa, Lydia Rahula ei tea mitmes koor sebib ukse taga. Rahula, rahutu hing, sealsamas.

Ent Rahula teab, et suurel kontserdil on ta rahu ise. Ei see ole lauluväljakul koori juhatamine, mis vägisi võtab jala tudisema, aga õnneks on pikk seelik seljas ja rahvas ei näe. Oma kooli oma koorid, see on oma hing ja armastus.

Õpetaja lisab, et kõigest toimuvast ei saagi publik osa, sest ta ise on ju seljaga saali poole. Küll teeb nägusid, küll laulab kaasa, küll näitab poolsalakesi ülestõstetud pöidlaga, et voh, viimase peal. Küll vaatab hellalt otsa. Kõike ei saagi kõigile näidata. Armastus peabki jääma omade vahele.

Need vanad armastuskirjad

•• Ükskord sai Lydia Rahula erilise e-kirja ehk meili. Hoiab tänini alles. Üks ammune tema käe all laulnud kooripoiss, praegune üliõpilane, oli jõudnud arusaamisele, et ta pole kordagi õpetajat tänanud. Töö ja hoole ja vaeva ja eelkõige armastuse eest. Nüüd viimaks jõudiski tänuni. Sellist kirja ei kustuta õpetaja oma postkastist kunagi ära.

Aga Linda Ullal on kõrvale pandud kirjad Ameerikast. Seal tudeerinud õpilaselt, kes suure lombi taga sai samuti aru, et armastus oli see, mida talle koolis õpetati. Nüüd on see endine koolipoiss ilmakuulus dirigent.