Plastmasstool varjutab Raekoja hõngu

Meelis Kitsing

Seisukoht Minevik peab sulama olevikuga ja aitama mõista olevikku läbi mineviku. Tallinna minevik ja olevik peaksid püüdlema terviklikkuse suunas. See ei tähenda, et kultuuripärandit on õigus revolutsiooniliselt muuta, lõhkuda või maha kiskuda midagi terviklikkust arvestamata. Mõistagi peab kultuuripärand ajaga kaasas käima ja muutuma, ent muutused peavad olema evolutsioonilist, mitte revolutsioonilist laadi.

Tallinna süda

Raekoja plats, Tallinna kultuuripärandi ning linna ja vanalinna keskpunkt, peab olema avatud. Avatud kõigile inimestele - juurdepääs peab olema alati võimalik - ja avatud muutustele, mis arvestavad platsi eripära. Raekoja plats peab muutuma Tallinna sümboliks, alateadvuslikuks märgiks, mida nähes nii Nuustakul kui Pariisis taibatakse, et tegemist on Tallinnaga.

Kerkib küsimus, millist laadi sümbol Raekoja plats on. Kas esinduslik visiitkaart, mida antakse vaid valitud inimestele? Või peaks Raekoja plats olema kaubamärk Tallinna müümiseks, seega suunatud kõigile.

Sellele probleemile põrkutakse ajaloolises vanalinnas iga päev. üks pool tahab säilitada kõike võimalikult ajaloolises kuues, lisamata terviklikkust lõhkuvaid kaasaegseid detaile. Teine pool tahab muuta ajaloolisi maju käepärasemaks, lisades tänapäeva inimesele olulisi detaile. Püsima jääb vastandite sümbioos, mis kompromissina ei meeldi kummalegi poolele.

Kui küsida, mis aitab Raekoja platsi ja Tallinna kultuuripärandit kõige paremini esindada, on vastus ühene: ajalooline väärtus. Raekoja plats esindab Tallinna, olles selle visiitkaart ja müüb Tallinna, olles selle kaubamärk, mitte moodsad kohvikud plastmasstoolide, jookide värvikireva reklaamiga ega seal toimuvad kontserdid.

Silmanähtavalt odavad, üksnes plastmassist ja alumiiniumist kohvikud ei anna Raekoja platsile lisaväärtust. Samuti nagu ei andnud seda vanalinnapäevadeks püstitatud lava, mis võttis enda alla kolmandiku Raekoja platsist ja varjas poole Raekojast. Tegemist on halvas mõttes kompotiga. Hiigellava ja plastmasskohvikud võivad vabalt olla mõnes teises linnaosas, aga mitte vanalinnas, mitte Raekoja platsil kui vanalinna keskpunktis.

öeldu ei tähenda, et Raekoja platsile ei tohi välikohvikuid rajada, ent need peavad olema konservatiivsemad, andma platsile lisaväärtust, stiililt ühinema raekojaga. Paratamatult peab sellisteski kohvikutes olema nüüdisaegseid elemente, kuid õigesti paigaldatuna ei oleks need vastuolus, vaid sobiksid Raekoja platsi ajaloolise vaimuga. Siinkohal võiks kasvõi meenutada Pariisi ja Brüsseli tänavakohvikuid või Cecke Budejovicet Tshehhis.

Samuti ei väida ma, et Raekoja plats ei tohi tänapäeva elust midagi üle võtta ning tuleks konserveerida võimalikult algupäraselt turistidele näitamiseks. Nagu öeldud, peab Raekoja plats olema kõigile ligipääsetav. Proportsioon kultuuripärandi ja tänapäeva suhtes olgu õige. Kui Raekoja platsi tugevam külg seisneb ajaloolises väärtuses, on see põhiline esindus- ja müügiargument. Seega tuleb soodustada ettevõtmisi, mis täiendavad platsi ajaloolist väärtust, mitte ei vähenda seda.

Ajalooline väärtus

Ajalugu saab populariseerida, kui arvestame põhiväärtusi müügiargumendina. Võib vaielda selle üle, mis on Raekoja platsi ajalooline vaim või kuidas seda määratleda, ent vaevalt on kaheldav, et Raekoja platsi müümise põhiiva peitub ajaloolises väärtuses ja alles seejärel suvekohvikutes.

Suur erinevus on, kas Raekoja platsile tulevad kaasaegses riietuses inimesed või paigaldatakse sinna kaasaegseid ajutisi rajatisi. Esimesega tuleb paratamatult arvestada, sest kõiki inimesi ümber riietuma sundida enne Raekoja platsile sisenemist on võimatu. Teist on võimalik linnal reguleerida. See ei tähenda seaduse vastuvõtmist, mis lubaks ainult ajaloolises stiilis konservatiivseid välikohvikuid. Reguleerimine on võimalik kasvõi kohviku territooriumi eest maksmisele kuuluvate summade suurendamise abil.

Meelis Kitsing on ühenduse Res Publica ja Tallinna linnavolikogu liige.