Mustpeade vennaskonnale sülitati näkku

Mustpead tahavad oma maja tagasi

Omandireformi käigus esitas eksiilis tegevust jätkav Tallinna Mustpeade vennaskond taotluse oma majavalduse tagasisaamiseks. Taotlus registreeriti ning vennaskond kui sõjaeelses Eesti Vabariigis ametlikult registreeritud organisatsioon tunnistati õigustatud subjektiks. Sellest lähtudes loobus haridusministeerium paar aastat tagasi rahaga toetamast kolmikmajas tegutsevat kultuuriklubi.

Asutus eesotsas kauaaegse direktori Juta Tanieliga sattus hädaolukorda. Põhimure oli: kuidas teenida aastas umbes veerand miljonit krooni, mis on avatud ustega asutusena jätkamiseks esmavajalik. Need kulud on hädatarvilikud hoonete kütmiseks, valgustamiseks, koristamiseks ja pisima vältimatult vajaliku personali tagasihoidlikuks tasustamiseks.

Tegevuses tuli hakata eelistama raha sissetoovaid üritusi: presidendi, ministeeriumide, saatkondade vastuvõtte, tasulisi kontserte turistidele ning muid ettevõtmisi, mille korraldajad on nõus maksma ruumide kasutamise eest. Hoonete remondi ja korrastamise jaokski on vaja pidevaid kulutusi teha, aga peale mõnes ruumis parketilihvimise või tualetisisustuse uuendamise pole rohkemaks jõudu.

Laiemale ringile määratud ürituste arv on kokku kuivanud. Mõned ballid ja kontserdid ju toimuvad, kuid nende arv on varasemaga võrreldes kahanenud. Pole ka ime: enamik üritusi korraldanud metoodikuid tuli ju kokkuhoiu kaalutustel vallandada.

Majavalduse 87 ruumist seisab enamik kasutamata. Vaadake ise õhtuti Pikalt või Pühavaimu tänavalt minnes: mitmest aknast ja mitmel õhtul nädalas paistab valgust. Enamik aknaid on enamasti pimedad. Kasutamata ruumid on raisatud kapital, mis ei teeni linlasi ega too sisse raha. Direktriss Juta Taniel on isegi tubli olnud, et on suutnud elavana hoida omaaegse vennaskonna papagoilaskmise ja maikrahviturniiri traditsiooni, mis on jätkuvalt vanalinnapäevade tõsiseltvõetavamaid koostisosi.

Ärge arvake, et seda rahastab riik! Sponsoreid peab Mustpeade maja ise leidma. Ja seni on leidnud. Tervikuna aga maja kiratseb ega oma praeguses mittetulundusühingu seisundis mitte mingisuguseid arenguperspektiive.

Harjunud euroopaliku asjaajamisega

Olen alates Tallinna Mustpeade Vennaskonna 600. aastapäeva tähistamisest 1999. aastal pidevalt suhelnud vennaskonna lihtliikmete ja vanematega, osa võtnud nende juubelikogunemisest Bremenis ning hilisematest pidudest Tallinnas. See suhtlus on mul võimaldanud omandada küllaldase ettekujutuse ajaloolise vennaskonna jätkuvast traditsioonikandvusest ning kõrgeetilisusest. Kuid nad on harjunud euroopalike asjaajamistraditsioonidega ning seaduse austamisega. Sestap pole nad pidevalt kulutanud haridusministeeriumi, linnavalitsuse ja maavalitsusi uksi, kannatlikult oodates, mil nende seaduslik taotlus ükskord ometi läbi vaadatakse, mil nad oma ajaloolise majavalduse tagasi saavad, et siis koostada tegevusplaan Eesti-Saksa koostöö arendamiseks, kaasates tegevusse siinseid inimesi ning otsides rahvusvaheliste fondide kaudu raha Mustpeade Maja moderniseerimiseks.

Mõne kena miljoni läheks maksma ainuüksi enam kui kahekümne aasta eest poola restauraatorite paigaldatud kommunikatsioonide asendamine. Teine väljaminek oleks vajaliku tehnoloogia muretsemine, et siin oleks võimalik korraldada moodsa tehnilise varustusega, sealhulgas sünkroontõlkega rahvusvahelisi konverentse. Parasjagu kulunud mööbel vajaks asendamist ja täiendamist väärikamaga. Omal ajal keldris paiknenud lokaal – mis kuulus linna parimate hulka – võiks teha läbi taassünni. Kõik see vajab raha.

Sakslastest ja rootslastest, välismail elavate vendade integreerumisel asjasthuvitatud tallinlastega sigineksid ka kohalikud organisaatorid, kes edendaksid tegevust vennaskonna traditsioonide kohaselt, niihästi ärieliidi sidusena kui ka kultuuri alal.

Esimeste praktiliste sammudena on Mustpeade vennaskond rajanud stipendiumi noorte eestlaste ärilise koolituse toetamiseks Saksamaal. Kandidaadid esitab Tartu ülikool. Esimesed õppurid on oma kursuse juba läbi teinud ja Eestisse tagasi pöördunud. Rahulolu on olnud mõlemapoolne. Mulle on jäänud mulje, et meie noored äriõppurid vajavat mustpeade vanemate arvates eelkõige õpetust ärieetikas.

Kuldmuneja kael kahekorra

Kuu aega tagasi pöördusid Mustpeade vennaskonna vanemad palvega Tallinna linnaarhiivi direktori Urmas Oolupi (võeti mullu vennaskonna liikmeks) ning minu poole palvega hankida MTÜ Mustpeade Maja tegevusaruanne ning tööplaanid, et hakata koostama kalkulatsioone tulevikuks. Ent nüüd tuli nagu välk selgest taevast teade, et peetakse otstarbekamaks mitte tagastada maja mustpeadele, vaid anda see üle kultuuriministeeriumile, kompenseerides selle Mustpeade vennaskonnale. Ainult nii olevat võimalik tagada, et maja jääb linlastele avatuks…

Kirjutisest ilmneb, et Tallinna Mustpeade vennaskond on mingi hämara taustaga kahtlane ärikate punt, kes on väljas üksnes raha peale. Päevalehe lugejaid hirmutati ju sellega, et kui maja saab tagastatud õigusjärgsele omanikule, võidakse see maha müüa. Kultuuriministeeriumi töötaja Andres Nõlve vastav hoiatus eelseisva sahkerdamise osas (“selliseid juhtumeid on olnud”) oli ajalehes muust rasvasema tekstiga ära toodud.

Härra Nõlve on ilmselt valmis samastama Mustpeade vennaskonda perekond Finki ja advokaat Viktor Kaasikuga tehingutes kultuuriministeeriumi hoonega, mis kultuurile kõige paremini ei lõppenud. Kes kord keele on kõrvetanud, puhub ka jaheda supi peale. Olgu öeldud, et Mustpeade vennaskonnal on parimad ja ausaimad kavatsused majavaldusel säilitamisel ja arendamisel avatud kultuuri keskusena. Kuuesaja-aastane eksistents on parim soliidsuse ja usaldusväärsuse tagatis.

Niisiis, härra Nõlve ja mõned teised ametnikud, kes vist pole kohanud ühtki elusat Tallinna Mustpeade vennaskonna venda, kahtlustasid vennaskonda võimalikus mafioosses käitumises, ei kutsunud vennaskonna ühtki esindajat kohale ning vist otsustasid, nagu moodsas slängis on kombeks öelda, Tallinna Mustpeade vennaskonnale “pasunasse panna, ära teha, kinga anda ja vesi peale tõmmata”.

Issand, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad! Selle asemel, et tervitada kuldmune muneda oskavat hane Tallinnas, tahavad nad tal kaela kahekorra käänata!