Lembelaulik James Blunt kruttis kontserdi kuulajate nummimeetrit
(6)Hõbekõri James Blunt suutis Saku suurhallis romantiliste laulukestega suurema osa publikust ära hullutada. Kontserdi tipphetkeks jäi siiski „see laul”.
„Oli väga jube või?” on põhiline küsimus, mida tuttavad James Blunti kontserdi järel minult küsivad. „Polnud viga,” vastan tagasihoidlikult. Teine arvamus tuttavatelt on see, et isegi siis, kui raha oleks, poleks nad viitsinud minna. Mina poleks ka, sain tasuta, ajakirjaniku rõõmud. Või siis küsitakse, kas Saku suurkuudis oli jälle heli metsas. Ka sellele pean eitavalt vastama, sest Bluntil oli heli suhteliselt korras.
Mida ma üldse Bluntist enne kontserti teadsin? Et tal oli see üks lugu ja teda saab riimi panna legendaarsete raamatutegelaste Plindi ja Prundiga. Plint ja Prunt olid vaprad insenerid Totu ja Taibu tiimist, kes pidid oma leidlikkuse tõttu hoolitsema marakannide toitlustamise eest kaaluta olekus, ja seetõttu juhtus Prundil õnnetus. Doktor Ampull ravis teda joodiga.
Aga Bluntist ja kontserdist. Suurhallis oli mitu tuhat inimest, kelle seas oli igasuguseid eredaid näiteid – noormehed seljakotiga (ilmselt väljastpoolt pealinna), Koit Toome (kui mu silm ei eksinud), eri vanuses paarikesed (ilmselt sõbrapäeva järelkajana lembelaulikut kuulama tulnud) ja muidugi suur hulk noori neide (tore).
Ei urise naise peale
Blunt ongi ju tegelikult üks järjekordne artist noortele neidudele, nagu näiteks Ida-Saksa naiskuulitõukajate kadunud naiselikkust täis Tokio Hotel vms laulikud.
Samal ajal oli Bluntil omapärane võlu, kui ta saabus lavale, riides nagu kontorirott, kellel diplomaadikohvri asemel kitarr. Kasutades stampväljendit võin öelda, et juba esimesest laulust suutis Blunt suure osa publikust ära hullutada. Jään võlgu, mis lauludega ta pihta hakkas, igatahes osa meenutas rohkem ja osa vähem seda laulu, mida ma Bluntilt ainsana tean. Vahepeal näppis lembelaulik kitarri asemel klaverit ja teinekord läks paari laulu esitama publiku keskel asuva helipuldi juurde, mis oli igati aus, sest siis sai ka publikuhulga keskele kogunenud inimmass moosekanti lähemalt kaeda.
Esinemise tipphetkeks osutus siiski (andke mulle mu stereotüüpsus andeks) „You’re Beautiful”. Imetlusväärne, et mõni mees suudab haiget teinud naise kohta ka tagantjärele ausalt ja ilusalt öelda, mitte kurjalt uriseda.
 |
  |
 |
