Legendaarne Valli baar sumiseb eilsest kinolinal

„Ma armastan baare!” – nii ütleb maailma filmiklassik Luis Buñuel oma mälestusteraamatus „Minu viimne ohe”. Režissööri kirjeldused baaridest, mida ta on aja jooksul armastanud, mõjuvad nii, otsekui näeksime mõnd järjekordset võrgutavat Bermuuda kolmnurka laiumas enda ees kinolinal. Stseenid hämaratest baaridest, kus kiiskavad klaasid ja sigaretilõng vookleb elegantselt tumeda lae poole, on saanud nii mõneski filmi­ajaloo suurteoses klassikaks. Baar on seal illusioon, varjupaik ja eksinud hinge kodu.

Haruldane külaline

Eesti filmikunstis me palju baariromantikat ei kohta, eks oma osa ole selles karske imagoga Nõukogude võimul. Dokumentaalfilmi vallast leiame ehk Andres Söödi „511 parimat fotot Marsist” (1968), kuid nelja­küm­ne aasta vanune film tutvustab meile pigem kadunud maailma kohvikukultuuri.

Manfred Vainokivi dokumentaalfilm „Valli baar” räägib vaatajale praegusest baarielust. Näeme indiviide, kes moodustavad õhtutundidel enam-vähem üksmeelselt sumiseva kogukonna. Peategelasi on filmis rohkem kui üks, neist kõige prominentsem ilmselt Tallinnas Valli tänavas asetsev baar ise. Ekraanilt käivad läbi vaatajale tuntud ja tundmatud näod, sõna saab kõige enam kirjanik Peeter Sauter, kelle vedada kogu film ongi. Veel pajatavad oma vaimsest varjupaigast arhitekt Rein Tomingas, välisministeeriumi ametnik Peeter Ristsoo, kirjanik Enn Vetemaa, Delfi peatoimetaja Mart Pukk, koha omanik Valli Kaseorg ja paljud teised.

„Valli baar” on Eesti viimase aja dokumentalistikas üsna haruldane külaline. Ajal, mil kaamera on käes enam-vähem igaühel, videolint odav ja jälgivate dokumentaalfilmide sünni võimalused justkui igati olemas, ei satu me ikkagi eriti tihti nägema filmi, mille autorid oleksid parima cinema vérité vaimus võtnud nõuks istuda oma „objektidega” nõnda pikalt koos, et jäädvustustest sünniks inimhingi paljastav film.

Dokumentaalfilm

„Valli baar”

Kui kodus lähevad asjad räbalasti, võib leida inimene tuge ja uue turvalise olemise sõpruskonna keskel, pseudoperes ja -kodus. Selliseks koduks on Valli baar.

Režissöör: Manfred Vainokivi

Esilinastus: eile kinos Sõprus

Kommentaar

Tiit Pruuli

seikleja

Ma ei ole kindlasti tüüpiline Valli baari püsiklient. Kahjuks. Mõnikord on mul sellest siiralt kahju, et sinna nii harva jõuan. Aga kui jõuan, siis on see koht, kus on lihtne sulanduda. Tiksuks suure klaasakna taga nurgas ja jälgiks justkui kõrvalt, kuidas elu koos Millimallika kokteiliga läbi sinu voolab. Vaataks, kuidas tulevad uksest sisse Res Publica bravuurikad poisid ja idealistlik Juhan päästab vabariiki. Või kuidas Eesti Versace piidleb unistavalt baari luitunud seina, just kui nähes sealt tütarlapsi catwalk’ile astumas. Kui vana Lao-zi elus oleks, kulgeks temagi tee varem või hiljem läbi Valli baari. Valli baar pole sugugi ainult keskea­kriisis vaevlevate ulaharitlaste viimne päästeparv, vaid eluterve organism, kust oskuslikule vaatlejale võib pudeneda palju tarkuseterakesi.

Valli baar on olnud minule eel­kõi­ge õdus koht meeleoluka peoõh­tu kiireks lõppmänguks. Kui varavalges enne kojuminekut sealt läbi astuda, ei teki järgmisel hommikul pohmelust. Vaimses mõttes.

Kommentaar

Sulev Teinemaa

filmikriitik

Mind ei tellitud sinna filmi. Lihtsalt tulin kohale ja Manfred Vainokivi ja Kristjan Svirgsten filmisid seal. Vallis käin paar korda nädalas, aga mõni kunde käib iga päev. Mul on seal palju tuttavaid. Seal on vanemaid inimesi, kes on seal käinud aastakümneid. Baari ajastutruu interjöör on muinsuskaitse all. Seltskond vist ei ole. Aga väga omapärane on see küll.

Kommentaar

Mart Pukk

ajakirjanik

Selles baaris käivad väga erinevad inimesed alates ministrist kuni kojameheni välja. Saan seal inimesi tundma õppida ja nendega vestelda. Juhtumisi astusin kunagi sisse ja jäin käima. Seda baari ei saa millegagi võrrelda, sest sellist pole kusagil maailmas.