Juhan Tralla: Kui kaugele võin oma häälega jõuda?
Kunagine usin viiuliõpilane lahkus Eestist neli aastat tagasi. Eesti Muusikaakadeemia lõpetamise järel põrutas noormees otseteed Viini muusikaülikooli professor Gerhard Kahry õpilaseks. Viiulipoogen seisab siiani nurgas, sest Juhan ei taha teenida kahte isandat. Laulmise poole hakkas teda kiskuma aga juba kõrgkooli esimestel kursustel. Estonia solisti Tiit Tralla poeg sai esmast lauljakoolitust isa kolleegilt Mati Palmilt.
“Arvan, et eesti publik ei tea mind üldse,” lausub Juhan Tralla reipa naeratusega. “Pole kodumaal praktiliselt laulnudki. Aastate eest ei kandnud veel õieti kaela, hiljem olen pidevalt ära olnud. Ise ei otsi ma Eestis põhimõtteliselt esinemisvõimalusi, kuid nüüd tehti pakkumine soolokontserdiks. Mõningad läbirääkimised käivad ka järgmiseks hooajaks Estoniaga, kuid aegasid on keeruline klapitada.”
Tralla põhjendab harva Eestisse sattumist suure hõivatusega Viinis. Paipoisilikult muheda olekuga tenor särab nii operetis “Nahkhiir” kui ooperites “Carmen” ja “Võluflööt”. Tema meelest on tegelikult isegi hea, et varem pole Eestisse esinema sattunud. Kuskil välismaal karjääri teha on üks asi, kuid kodumaal esinedes tuleb küündida tänase rahvuskultuuri tipptasemeni. Vastasel juhul saab midagi rikutud.
Viini Volksoper on hea stardipositsioon.Juhan Tralla on Annely Peebo kõrval juba teine eestlane, kes Viini Volksoperis solistina publiku silmi särama süütab. Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et muusikapealinna sisenemisega saavad eestlased hakkama hooletu elegantsiga. Tegelikult käib teatri hingekirja jõudmise lootuses katsetel pidevalt sadu noori muusikuid. Tralla meelest ei kehti klassikalise muusika maailmas mõttekäik, et läbilöömiseks peab laulja oskama ennast kuidagi eriliselt huvitavaks teha. Kõige tähtsam on anne ja suutlikus absoluutselt alati teha tööd võimete viimasel piiril. Kui seda ei suuda ja annad aeg-ajalt alla, siis oled püünelt üsna peatselt ka läinud.
“Viini Volksoper on noorele lauljale heaks hüppelauaks,” tõdeb laulja veendunult. “Muidugi pole maailma mastaabis tegemist A-kategooria majaga, sest me ei laula Annelyga mitte Viini Riigiooperis. Kuid Volksoper on väga hea mainega ja soliidne B- kategooria teater. Kohe tippteatrisse punnitada oleks suur lollus, sest sel juhul piirduksin ainult pisiosadega. Arenemiseks on vaja aga mitmekesist tööd.”
Laulda ja veel kord laulda. Kaasmaalastele selgituseks lisab Tralla, et Viini Volksoperi näol pole mingil juhul tegemist amatöörteatriga, kus mängitakse “Säärast mulki”. Viini publik peab seda oma armastatumaks operetiteatriks. Kuna repertuaar on paljustki operetikeskne, siis ei plaani Tralla sinna aastateks pidama jääda.
“Paljud ütlevad, et peaksin paari aasta pärast sealt lahkuma,” arutleb noor talent. “Nimelt sellisesse teatrisse, kus saaksin mängida enda häälele sobivaid peaosi ja kohe hästi palju. Minu isiklik huvi pole mitte eputada karjääriga, mis sisaldab ridamisi kuulsaid teatreid. Olen fanaatiline laulja. Ja mul on siiras huvi, kui kaugele võin oma häälega jõuda.”
