Jalgrattaga kesklinna tööle sõitja jääb autojuhtide taha toppama

 25-aastase Oliveri sooritatud katsest marsruudil Mustamäe-kesklinn selgub, et põhilised probleemid on rattateede kõn-niteedest eraldamata jätmine ja liikluskultuur – jalakäijad jalutavad sageli rattateel ja sellel sõites ei saa liikuda „peateel”, hoopis autojuhil jääb alati õigus ratturi sõitu katkestada ja risti ette sõita.

“Vaja oli tõestada seda, mida ma juba teadsin – jalgrattaga ei saa kiiremini tööle kui auto või bussiga,” ütles Oliver. “Ei saa senikaua, kui jalgratturitele ei lähe linna äärtest kesklinna “eks-pressliini”.”

Põhiprobleemina nimetas Oliver rattateega ristuvaid sõi-duteid, mida teekonnal kesklinna oli tema mälu järgi 21. “Sõi-duajast vähemalt neljandiku või isegi rohkem veetsin autode järel oodates. Kes räägib hajameelselt telefoniga, kes teeb suitsu, kes magab niisama rooli taga, aga ratturit nad ei märka,” rääkis Oliver.

Bussiga saab kiiremini

Oliveril kulus rattaga tööle jõudmiseks 40 minutit, millest 15 minutit läks ristmikel ootamisele. Mustamäelt otsustas ta sõita Õismäele ja mööda sealset korralikumat rattateed sadamasse. “Sõpruse puiesteel oleks olukord olnud hullem, sest seal on lõputult ristuvaid teid, kus hommikuti tahavad autod pidevalt peateele keerata,” lausus Oliver.

Nii oligi katse tulemus selline, et kell 8.12 kodust välja minnes jõudis katsetaja tööle 8.50, millele lisandus veel kümme minutit pesemiseks ja riiete vahetamiseks. Bussiga sama teed läbides on tavapäraseks saanud mudel: 8.27 bussile ja 8.55 kontoris.

“Loodussõbralikkusest, tervislikest eluviisidest ja muidu aktiivsest liikumisest on praegu rohkem tüli. Vahetad riideid, tassid ratast treppidest, sõidad, punnis seljakott seljas, ja alati peab vaatama, et keegi sulle otsa ei sõidaks,” naljatas Oliver. “Vähemalt on hommikune adrenaliini- ja energialaks tööpäeva alguseks garanteeritud.”´

Linn: rattateede probleemid on liikluskultuuris

•• Tallinna kommunaalameti peadirektor Ain Valdmann tunnistas, et Tallinnas rattateid pidi liigeldes esineb mitu probleemi. “Kõik on ikka meie ühises liikluskultuuris kinni. Rattatee on ju nagu sebragi, me oleme lihtsalt väga rõõmsad, kui keegi meid lõpuks tähele paneb ja üle laseb,” lausus Valdmann, kes ka ise üritab sageli rattaga linnas sõita. “Pidevalt peab olema valvel, et keegi küünarnukki ära ei sõi-daks.”

•• Valdmanni sõnul läheb rattakultuuri tekkimiseni veel aega, kuni rattaid linna rohkem tekib. “Kui rattaga liiklejaid on enamus, küll siis ka neid tähele panema hakatakse. Praegu ei sõida rattaid siiski veel nii palju,” ütles Valdmann ja tõi eeskujuks Lääne-Euroopas kergsõidukitega liiklejatele tehtud eraldi foorifaase. “Ristmikul punase tule taha jäädes kogunevad ratturid kasti ja saavad enne autosid sealt ka minema.”

•• “Rattatransport ei saa alati kiirem olla, sest tegu on ikkagi alternatiivse liiklusvahendiga,” ütles Valdmann. “Praegu on ratas mõttekam lühikeste väikemaade jaoks, kuid loodame, et TTÜ-s peagi valmiv teemaplaneering muudab ka seda.”