Helilooja Valter Ojakäärul läheb Pirital viies aastakümme
Noore pillimehena Ojakäär kuulsates Pirita restoranides leiba teeninud siiski ei ole, kuigi meenutab ühismusitseerimisi Neeme Järvi venna Uno Järvi, Uno Loobi ja Karl Aavikuga. Vanas Pirita restoranis on Ojakäär kuulanud oma sõpra Raimond Valgret. Uus Pirita restoran, see laevakujuline, asus bussijaama peal, mis oli tollal lõpp-peatus. Vana rannakohvik, mida igal suvel korra üle võõbati, paiknes seal, kus rannahoone ehk praegune klubi Opium. Kloostri ees asus vana sammastega postijaam. Tee linnast Piritale viis üle Maarjamäe, kus oli suhkruvabrik ja veel üks peen restoran. Üle jõe sai parvega, sest silda ei olnud veel ehitatud.
Kas olete Pirita kauaaegne elanik?
Kauaaegse elamisega on niimoodi, et me kolisime siia alaliselt elama 1960. aastal Nõmmelt. Ma peaks sissejuhatuseks natuke perekonna ajalugu rääkima. Asi on selles, et minu naine on Heljo Sepp. Pianist ja praegune emeriitprofessor, kes omal ajal sai Londonis rahvusvahelisel pianistide konkursil esikoha. Pärast võitu oleks ta pidanud kolm aastat Londonis õppima, aga jõudis olla ainult ühe, sest sõda tuli vahele ja siis ei saanud enam tagasi minna.
Minu naisevend, metallikunstnik ja Eesti seppade ühenduse asutajaid Ülo Sepp elab muide maja ülakorrusel.
Millal Piritale elurajooni ehitama hakati?
Terve see rajoon siin tekkis 1950. aastate lõpus. Kõik naabrid ehitasid korraga. Samal ajal ehitas heliloojate liit kesklinna, praegusele Ants Lauteri tänavale maja. Abikaasaga olime muusikateadlase ja heliloojana mõlemad liidu liikmed ja oleksime saanud sinna majja korraliku neljatoalise korteri. Probleemid oleks kõik lahendatud olnud (naerab). Aga naine ja naisevend hakkasid peale käima, et Pirital oleks võimalik oma maja püsti panna.
Üks autojuht oligi nõus oma poolelioleva ehitise maha müüma. Katus vist oli peal ja seinad püsti, aga treppe ega muud sees ei olnud. Täielik toorehitus. Isalt päritud maja eest said naine ja naisevend kuuskümmend tuhat rubla, mille eest selle tooriku siin kätte sai. Helilooja Arne Oit oli väga õnnelik, sest tema oli korterijärjekorras järgmine ja sai meile lubatud korteri endale.
Te loobusite vabatahtlikult riigi pakutavast korterist kesklinnas?!
Teate, ma olen siiamaani väga tänulik oma naisele ja tema vennale, et nad mulle augu pähe rääkisid Piritale elama tulla.
Kas teie olite siis alguses vastu?
(Muheleb.) No ma küsisin neilt, et kes see idioot on, et hakkab siin jamama selle ehitamisega. Tuleb endal pingutada, vedada kõik materjalid kohale. Me tegime kõik siin ikka päris roppu füüsilist tööd. Samas lubati ju linna neljatoaline korter täiesti tasuta. See, kes ära ütleb, peab ju hull olema!
Aga kui praegugi vahel selles linnamajas elavate kolleegide juures käin, siis alati mõtlen, et mitte mingi hinna eest ei vahetaks ära.
Maja ehitusega saite siis oma pere jõududega hakkama?
Kogu meie maja ehituse juht ja õpetaja oli metallikunstnik Ülo Sepp, kes sel ajal tegi veel ise praktilist sepatööd.
Üks väga hea perekonnatuttav, Saaremaa mees, kes töötas ETKVL-i liinis ehitusmehena, käis meil ka abiks. Ta oli ka mees, kes müüriladumisest puutööni välja kõike oskas teha. Ja mis väga tähtis – ta ehitas nagu iseendale. Tollal ehitajad tegid kõik haltuurat ja mõned tegid ausalt öelda ikka väga viletsa kvaliteediga tööd.
Kanalisatsioon on Pirita elanikule vist suhteliselt uus nähtus?
Kui me siia kolisime, siis ei olnud ei kanalisatsiooni ega vett. Lisaks oli pinnas maja ümber nii madal, et kogu aeg olid sügisel ja kevadel jalad märjad, kui aias käisid. Siin maja juures oli kunagi ju meri ja see on endine merepõhi. Puha liiv, mulda on hiljem autokoormate kaupa peale veetud. Kõigil ümberkaudsetel elanikel on nii.
Hoovis olevast veest saime lahti alles olümpia ajal. Siis sai ka veevärgi majja, enne tassisin aastaid iga päev joogivett eemalt koolimaja juurest kaevust kahe pange ja kaelkookudega.
Tassisite kogu pere jaoks vaja mineva vee seljas kohale?
Majapidamisvett saime juba enne õnneks oma kaevust, mille ehitamisega kaasnes ka väga tore lugu. Mõtlesime naiivselt, et mis seal ikka – teeme aeda kaevu. Tellisime kolm kaevurõngast. Kaevasime augu, ja mis juhtus: esimene rõngas, mille sisse lasime, vajus aeglaselt vesiliiva. Panime teise, see vajus tänu topeltraskusele veel kiiremini. Kolmas jäi lõpuks pidama. Vesi kaevus oli siiski väga sogane. Kahjuks ma kunagi ei maitsenud, kas see ka soolane oli. Vannivett ja nõudepesuvett igatahes sai.
Kanalisatsiooni asemel olid kottkaevud, mida auto iga natukese aja tagant puhastamas käis. Üks automeestest mängis veel kusagil puhkpilliorkestris. Temaga olime nagu kolleegid ka ja...
Kuidas elektriga oli?
Alguses ei olnud muidugi ka elektrit. Praegu, kui öeldakse, et see on eliitrajoon, tuleb ühtlasi mainida, et selle eliitrajooni lõid tegelikult kõik need inimesed, kes siin elavad. Ma tõepoolest tean siin iga kivi ja puud maja ümber. Need naaberkrundi piiril olevad seitse suurt kaske olid seitse pisikest tikku maas, kui end siia asutasime. Naise tädi ikka ütles, et latsekesed, ärge jätke neid siia kasvama, need võtavad teil suuremaks kasvades aiamaast võimu ära. Aga ega siin peale viljapuude-marjapõõsaste midagi suurt ei kasvata. Aiandusega on Pirital siiani keeruline tegeleda.
Kas rannas olete isu täis saanud käia?
Pirita rannas alguses ikka käisime, kui lapsed olid väiksemad. Hiljem enam eriti ei käinud, sest aias on ausalt öeldes mugavam olla. Rannas on liiga palju rahvast. Elukoht pole meile suvituskoht olnud, kuigi meil vaheuksed aeda suvel kogu aeg avatud on. Sööme soojal ajal väljas ja elame pooliti nagu aias. Jumal tänatud, et naisel mõistust oli mulle auk pähe rääkida – kus sa linnakorteris sellist elu oleks saanud elada. Ükstaskõik kui palju siia majja verd, higi ja pisaraid on maetud, nagu Churchill ütles – see on ennast ära tasunud.
