Haruldane koopaämblik pesitseb bastionikäikudes
(11)
Bastionis elutsevad koopaämblikud on kuni 17 mm pikad.
Fotograaf Tanel karjatab. Vaikselt, aga mõjusalt. Niiske maa-aluse käigu laest on ta silme ette korraga laskunud ämblik. Priske poiss. Eesti üks suurimaid ämblikke, koos jalgadega suurem kui kaheeurone. Siputab jalgu, kõigub niidi otsas. Fotograaf taganeb.
Pilk Tallinna kesklinnas asuvatele bastionite käikude laele on mõjus, aga kindlasti ämblikupelgureile jubedust tekitav. Laekivide vahel ripuvad, liigutavad koibi, sekeldavad kookonite juures pimeduse kuningad – koopaämblikud. Tundub, et sadakond. Nad tunnevad ennast hästi, kuid pilkase pimedusega harjunuid ajab mõneti närvi ootamatute sissetungijate valgusvihk.
Koloonia leiti juhuslikult
Bastionikäikude muuseumi juht Toomas Abiline selgitab taskulambiga aina uutele isenditele valgust heites, et ämblike koloonia leiti juhulikult käikude korrastamise käigus. Ja kui neile meeldib, siis las nad olla.
Praegu osutavad sellele, avalikkusele suletud alale suured ämblikupildid bastionikäikude seinal, autoriks eelkõige mägironijana tuntud Jaan Künnap. Ta meenutas, et kõige suurema elamuse jättis talle käikude ämblikke pildistades võrkude puudumine, sest koopaämblikud ei punu võrke, vaid püüavad ise kinni koobastesse tulevad putukad.
Eesti ainus ämblike uurija, TTÜ Tartu kolledži õppejõud ja doktorant Mart Meriste peab Tallinna kesklinnas pesitsevat kolooniat pigem haruldaseks kui tavaliseks. Talle on teada vaid veel mõned üksikud keldrid Eestimaal, kus meie suurimat ämblikku leidub. Asi nimelt selles, et koopaämblikule sobilikke elupaiku pole Eestis liialt palju. Esimesed isendid leiti Eestis millalgi üheksakümnendate alguses.
Mis aga puudutab praeguseid elutingimusi bastionikäikudes, siis Meriste sõnul on ämblik ise hindajaks. Kui seal elab, kookonitesse muneb ja end hästi tunneb, siis las kõik olla nii edasi. Peaasi, et koloonia juurde ei hakataks korraldama massiturismi.
Ämblikupelgureid erutav küsimus koopaämbliku ohtlikkusest ajab Meriste naerma. „Tavaline sääsk on palju ohtlikum. Aga kui koopaämblik tõesti suhu pista, võib ta hammustada…”
KIRJELDUS
Külvas Inglismaal paanikat
Ämblikku Meta menardi kirjeldati esimest korda aastal 1804. Keha on kuni 17 mm pikk, tagakehal mustad täpikesed. Muneb laes rippuvasse kookonisse kuni 200 muna. Elab kuni kolme aasta vanuseks.
Inglismaa Windsori lossi keldrite restaureerimisel 2001. aastal leitud koopaämblike koloonia külvas parasjagu paanikat, sest neid peeti ekslikult agressiivseteks elukateks.
