Aasmäe: Tallinna juhtimise murekoht on liigses tsentraliseerimises

Otsustamise liigse tsentraliseerumise vältimiseks asendati kunagi neli rajooni kaheksa linnaosaga, paraku on nüüd asjad Aasmäe hinnangul liikunud vastupidises suunas ja ka eelarve on järjest enam tsentraliseeritud. See aga surub eelarvet järjest üldisemaks.

„Nõukogude liit kukkus kokku ju seetõttu, et Moskvast püüti reguleerida ka seda, mis toimub mõne usbeki põllu peal. Et sellises olukorras mingigi paindlikkus säiliks, hakkavad eelarved muutuma üldiseks. Oponendid ütlevad aga kohe, et eelarve on läbipaistmatu. Selle kõige peamine põhjus on tsentraliseerimine,” selgitas Aasmäe.

Omavalitsustel peaks tema arvates olema oma rahaasjade üle suurem kontroll või isegi oma eelarve, kuna struktuuriüksused selleks on kasvõi halduskogude näol olemas. Kõik see lubaks linna teha täpsemaid ja väiksema üldistusega eelarveid.

„Kui juhtimine on tsentraliseeritud on ka artiklid eelarves üldisemad, et ootamatuste, juhuste ja muutuva eluga oleks võimalik kaasas käia. Selle tulemus on, et linnavalitusele antakse laiemaid õigusi masinavärgi töölhoidmiseks. Riik muide toimib praegu samamoodi,” ütles Aasmäe.

Just tsentraliseerimine on osaliselt ka põhjuseks, miks ilmnevad erinevad pistise ja altkäemaksu juhtumid, on Aasmäe kindel. „Kui juhtmed ülevalt alla lähevad pikaks, siis kõiki vahelülisid kontrollida pole võimalik. Paradoks on selles, et põhiseadus ei nõua omavalitsustelt võimude lahusust, aga riigi eeskujul on see ellu viidud. Kas volikogu esimees ja linnapea ikka peavad olema erinevad isikud?” küsis ta ja vastas ise, et tegelikult ei pea.

„Inglise mudeli puhul tehakse terve hulk otsuseid ära volikogu komisjonides. Võim ei ole lahutatud ja ametnik teenindab volikogu komisjoni, mis otsustab ja need otsused vormistab, linnavalitus viib otsustatu ellu,” kirjeldas Aasmäe. „Tsentralismiga tekib olukord, et otsustamine läheb üha enam ametniku kätte. Idee järgi peaks ametnik olema see, kes otsused ellu viib.”